Anu Toots: unustatud vene kool

Anu Toots Foto: Peeter Langovits / Postimees

Eesti vene koolid on aastatega arenenud ja õpilaste poliitilise aktiivsuse potentsiaal kasvanud, kirjutas Anu Toots, TLÜ võrdleva halduspoliitika professor Õpetajate Lehes.

Poliitikaeksperdid teavad, kui tähtis on probleemi lahendamiseks seda pidevalt agendas hoida, sest enamik lahendusi ei tule kiirelt. Vene õppekeelega koolide teema, mis aastaid tagasi vast liigagi sageli avalikele aruteludele ainet andis, on praegu taandunud gümnaasiumiõppe üleviimisele eesti keelele.

Kuid pärast selle reformi lõpule viimist jäävad venekeelsed põhikoolid endiselt unustuse hõlma. Praegu õpib neis aga umbkaudu viiendik Eesti põhikooli lastest. Mida me teame hakkamasaamisest ja hoiakutest või koolisuhetest venekeelsetes koolides? Kas ei tule vene gümnaasiumireformi vaevad just sellest, et midagi väga olulist on vene põhikoolides unarusse jäänud?

Mis probleemid siis vene põhikooli vaevavad? Käesolev artikkel heidab sellele küsimusele valgust, kasutades tõendusmaterjalina IEA rahvusvahelise kodanikuhariduse uuringu andmeid.* Uuringus küsitleti 140 Eesti kooli 8. klassi õpilasi ja nende õpetajaid ning koolijuhte.

Mis on seadusevastane?

Sarnaselt varasemate kodanikuhariduse uuringutega, aga ka PISA ja TIMSS-i testidega jäid vene õppekeelega koolid eesti omadele teadmiste tasemelt ka seekord alla. Eesti koolide keskmine saavutustase oli 533, vene koolidel aga 491 punkti. Ühtlasi oli vene koolide puhul standardviga suurem, mis räägib taseme suuremast varieeruvusest venekeelsete õpilaste seas. Alla madalaima, esimese taseme jäi eesti koolides 7 protsenti, vene koolides aga 13 protsenti õpilastest; kõrgeimal, kolmandal tasemel oli pilt aga vastupidine – eesti koolides jõudis sinna 39 protsenti, vene koolides vaid 21 protsenti lastest. Just tipptasemega õpilaste vähesust võib pidada üheks põhjuseks, miks vene koolide keskmine saavutustase jääb märgatavalt madalamaks eesti koolide omast.

Vene põhikooli õpilased teavad üpris halvasti seaduste rolli ühiskonnas ja riigi ülesandeid kodanike õiguste kaitsmisel, vähene on arusaam ka info kättesaadavuse põhimõtetest demokraatlikus ühiskonnas.

Vaid pooled vene koolide 8. klassi õpilastest oskasid valikvastustega testis õigesti märkida, milline teguviis on seadusevastane, vaid kolmandik suutis tuvastada loomu poolest demokraatliku otsustuse. Kõigis mainitud teemades ületas eesti õpilaste õigete vastuste protsent kümne või enamagi võrra vene õpilaste oma. Kohtute ja õiguskantsleri sõltumatuse küsimustes oli vahe aga veelgi suurem. Nii teadis vene koolides vaid 19 protsenti (eesti koolides 54 protsenti) õpilastest, miks peab olema kohtuvõim seadusandlikust võimust lahutatud.

Tõsi, oli ka niisuguseid küsimusi, kus vene koolide lapsed ületasid eesti koole. Näiteks teadsid nad eestlastest paremini ametiühingute eesmärki ning said aru reeglite vajadusest spordis. Paraku ei suutnud nad näha sarnasust spordireeglite ja ühiskonna tegevust reguleerivate seaduste vahel.

Miks ja kust nii suured erinevused tulevad? Me võime enda jaoks mugavalt panna vastutuse Vene meediale või ebademokraatlikule kodukliimale. IEA uuring tõi päevavalgele aga ka tõsiasja, et ühtsest riiklikust õppekavast hoolimata on arusaam sellest, mida ja kuidas kodanikuhariduses õpetada, keeleti üpris erinev.

Kust tulevad erinevused?

Enim lahknesid visioonid selles, kui oluline on kujundada õpilaste teadmisi ühiskonna institutsioonidest. Eesti koolides pidas seda oluliseks eesmärgiks 49 protsenti, vene õppekeelega koolides vaid 11protsenti õpetajatest. Samas on vene koolide õpetajate seas kaks korda enam neid, kes peavad tähtsaks keskkonna temaatikat ja oskust lahendada konflikte. Selles sarnanevad Eesti vene koolide õpetajad pedagoogidega Venemaal ja Leedus, kus samuti peetakse keskkonnakaitset kodanikuhariduse tuumaks.

Tähelepanu juhtimine keskkonnatemaatikale võib olla turvaline viis vältida teravamaid teemasid, nagu noorte ettevalmistamine tulevaseks poliitiliseks osaluseks. Seda pidas kooli kodanikuhariduse eesmärgiks vaid 2 protsenti vene koolide õpetajatest (8 protsenti eesti koolide õpetajatest). Kuna nii eesti- kui ka venekeelsed koolid kasutavad õppetöös ühtviisi palju sisult identseid õpikuid, siis võib väita, et suured vahed õpilaste kodanikuteadmistes on seotud just õpetajaskonna erinevate käsitlustega.

Demokraatlik koolikliima – kas unelm või reaalsus?

Ideaalis peaksid õpetajad tundma end kindlana eeskätt nende teemade õpetamisel, mida nad eesmärkidena oluliseks peavad. Reaalne olukord vene koolides on aga üpris vastuoluline. On teemasid, mis vastavad ideaalile (nt keskkonnakaitse, kodanikuõigused), on selliseid, kus õpetajad peavad end pädevaks, kuid laste teadmised on kehvad (nt majandus ja meedia), ning ka niisuguseid, kus õpetajate ebakindlusega seostub õpilaste nõrk teadmiste tase (valimised, õigusinstitutsioonid). Need tulemused annavad selge sõnumi õpetajate täienduskoolituse kavandamiseks, mis senisest märksa enam vajab paremat temaatilist kalibreerimist osalejate tasemele. Nagu IEA uuring näitas, on eesti- ja venekeelsete õpetajate vajadused erinevad, mistõttu ühe ja sama loengu tõlkimine teise keelde pole tõhus.

Kodanikuks kasvamine tähendab lisaks teadmiste omandamisele ka demokraatlikku suhtlust koolielus, mistõttu oligi uuringus hulgaliselt materjali õpilaste ja õpetajate suhete ning osalemise kohta.

Oleks ilmselge liialdus öelda, et eesti ja vene koolid erinevad selles plaanis üksteisest nagu öö ja päev. Näiteks õpilaste ja õpetajate suhetes või õpilaste käitumiskultuuris ei avasta me olulisi erinevusi. Teisalt hindavad eesti koolide noored tunniarutelusid vabamaks kui vene õppekeelega koolide õpilased. See seisukoht ühtib ühiskonnaõpetuse eesmärkidega, milles eesti õpetajad pidasid vaba mõtlemise ja väitlemise oskust tähtsamaks kui vene koolide õpetajad.

Kui teemaks on õpilaste endi vaba mõttevahetus, pole erinevused õppekeele alusel suuremad kui 3–5 protsenti. Kui küsimus on aga õpetaja ja õpilaste diskussioonist, paistab vene kool autoritaarsemana. 81 protsenti eesti ja 70 protsenti vene koolide lastest nimetab tüüpiliseks olukorda, kus võib õpetajaga mitte nõustuda, vastavalt 82 protsenti ja 68 protsenti ütleb, et õpetaja julgustab neid oma arvamust kujundama. Päevakajaliste poliitikasündmuste tõstmine klassiaruteluks pole aga tüüpiline eesti ega vene koolides, mis kinnitab, et kodanikuõpetuse väidetav elukaugus on endiselt päevakorral.

Õpilaste osalemine koolielus erineb koolitüübiti samuti. Eesti koolide õpilased peavad osalust olulisemaks kui vene koolide õpilased, ka on nende osalusaktiivsus kõrgem. Siiski on siin üks tähelepanuväärne erinevus. Nimelt osalevad vene koolide õpilased enda hinnangul märksa enam kooli juhtimist puudutavate otsuste langetamisel, ka on nad eesti õpilastest rohkem veendunud, et nende arvamusel on kaalu (skaalaväärtus eesti koolil 46, vene koolil 52).

Meil probleeme pole…

Tundub, et õpilaste kõiki hinnanguid ei saa võtta üks-üheselt. Ühelt poolt näitavad küsitluse andmed, nagu võetaks vene põhikoolis õpilaste arvamust kooli juhtimisel eesti koolist rohkem arvesse, teisalt hindavad aga vene õpilased oma klassikliimat vähem avatuks kui eesti õpilased, samuti ei väärtustanud nad õpilaste ühistegevust koolis nii kõrgelt kui eesti õpilased. Seega on eestivene noorte seisukohad vasturääkivad. Uuringu rahvusvahelisi andmeid vaadates torkab silma, et ka Vene Föderatsiooni õpilased hindavad oma sõna koolielu korraldamisel äärmiselt kaalukaks, edestades oma hinnangute positiivsusega kõiki teisi riike, ka neid, kus õpilasomavalitsusel on pikad traditsioonid. Samas ei kinnita nende klassis valitsev kliima seda.

Ka vene koolide õpetajad on vähemalt ühes küsimuses sarnasemad oma kolleegidega Venemaal kui Eestis. Nimelt mainivad nad sotsiaalsete probleemide esinemist koolis oluliselt vähem kui eesti õpetajad. Venemaa ja eestivene õpetajate vastustest loeme, et rassism, usuline sallimatus ja narkomaania on nende koolides tundmatud; alkoholiprobleeme õpilastel märkis 1 protsent Venemaa õpetajatest ja 2 protsenti eestivene õpetajatest. Võrdluseks olgu toodud, et Eesti õpetajatest tervikuna pidas alkoholismi esinemist oma kooli õpilastel tõsiseks probleemiks 7 protsenti; Soomes oli sama näitaja 6,7 protsenti, Rootsis 5,4 protsenti.

Nendest arvudest tuleneb kaks mõtlemapanevat järeldust. Esiteks tuleb iga küsitlusuuringu andmeid kasutades meeles pidada, et vastajate ütlused on subjektiivsed. Kui miski tundub ootamatu või vastuoluline, on mõistlik heita kontrollpilk riiklikule või rahvusvahelisele statistikale. Teiseks on asjakohane mõtiskleda, milline on olnud kooli koht eesti ja vene kultuuris ning ühiskonnas. Kuidas on võimu ja vaimu suhted läbi aegade peegeldunud koolide argielus? Mulle näib, et oleme ekslikult arvanud, et eestivene kool on «juurteta», loodud siin ja praegu vastavalt Eesti vabariigi seadustele ja määrustele.

Viimase teemana tahaksin tõsta IEA kodanikuhariduse uuringu kõige valusama tulemuse – vene põhikooli õpilaste kasvava võõrdumise Eestist. Kui üldjoontes jagavad eestivene noored demokraatlikke väärtusi, siis Eestiga seonduv on nende silmis omandanud varasemast negatiivsema tooni. Nii on nende usaldus Eesti riigi institutsioonide (eriti kaitseväe, kohtute, politsei) vastu 20–30 protsenti madalam eesti noorte omast. Vabariigi valitsust usaldab 15-aastastest eestivenelastest 40 protsenti, eestlastest aga 67 protsenti. Teisalt pälvivad riigikogu ja erakonnad just vene noorte seas rohkemat usaldust. Rahvusvahelised organisatsioonid teenivad eestivenelastelt tüüpiliselt suuremat lugupidamist ning praeguseks on olukord selline, et ÜRO-d usaldavad vene põhikooli noored rohkem kui ükskõik millist Eesti riigi institutsiooni.

Neil ei ole Eestis hea elada

1999. ja 2005. a kodanikuhariduse uuringutest ilmnes, et madal usaldus on positiivselt seotud vastaja kavatsusega riigist lahkuda. Ka 2009. aasta uuringus oli see nii. Kümne aastaga on eesti ja vene noored oma väljarände soovides aga rohkem lahku kasvanud. 15-aastastest eestlastest eelistab alaliselt mõnes teises riigis elada 37 protsenti, mis on sama näitaja kui 1999. aastal. Vene põhikooli noortest tahaks Eestist ära kolida 56 protsenti, mida on kaks korda rohkem kui kümme aastat tagasi. Lisaks madalale institutsionaalsele usaldusele mõjutavad nende lahkumissoovi muudki hoiakud. Eestivene noored ei tunne uhkust selle üle, mida Eesti on saavutanud, nende arvates ei hooli Eesti oma looduskeskkonnast ja Eesti poliitiline süsteem töötab halvasti. Vaid 39 protsenti neist ütleb, et Eesti on elamiseks parem maa kui enamik teisi.

Et tajuda noorte identiteedipildi kogu keerukust, tuleb mainida, et eestlastest noorte patriotism on kümne aastaga natuke tõusnud, olles juba eelnevaltki väga kõrge. Seega on lõhe eesti ja eestivene noorte patriootilistes hoiakutes drastiline ja ajaga vaid süvenenud. Teiseks on tähtis välja tuua, et uuring ei näita eestivene noori kui kõiges ja kõigis kibestunud destruktiivset elementi. Näiteks inimesi üldiselt usaldavad nad rohkem kui eesti noored, samuti on nad valmis astuma erakonda ning lööma kaasa demokraatlikes osalusvormides. Tõsi, viimaste alla kuuluvad ka rahumeelsed protestid ebaõiglaste seaduste vastu. 89 protsenti vene koolide õpilastest pidas sellistes protestides osalemist korraliku täiskasvanud kodaniku tähtsaks jooneks.

Niisiis on Eesti vene koolid aastatega arenenud ja õpilaste poliitilise aktiivsuse potentsiaal kasvanud. Nagu kümme aastat tagasi, tuleb meil praegugi endalt küsida, kes on suuteline seda noorte potentsiaali realiseerima.

* IEA Kodanikuhariduse uuringu täisraport «Noorte kodanikukultuur kümme aastat hiljem» on saadaval elektrooniliselt HTM kodulehel Uuringute rubriigis ning trükisena TLÜ riigiteaduste instituudis.