Isidor Levin Hamburgis 2016. aastal.

FOTO: Jaanus Piirsalu

Uku Masingu tunnistuseta poleks teda juba ammu elus, sest sakslastele piisanuks sellest, et ta on juut – ja olekski temaga olnud lõpetatud, meenutab Isidor Levin, kuidas Uku Masing koos abikaasa Ehaga tema elu päästis. Intervjuu on tehtud kaks aastat tagasi Isidor Levini kodus Hamburgis mitmel päeval, et anda vanale mehele aega puhata ja meelde tulnud emotsioonidest kosuda.

Miks te Eestist ikkagi ära ei läinud, kui sakslased 1941. aastal tulid? Te ju teadsite, mis juutidega juhtub. Kas te tõesti nii tugevasti armastasite Eestit?

Selleks on palju põhjuseid, miks ma eestistusin. See on väike, aga huvitav maa. Ma hakkasin uurima Eesti ajalugu, keele ajalugu, ning võtsin kogu selle asja omaks. Mina pakku ei läinud, ei läinud tagalasse nagu kõik teised, ja mitte ainult juudid.

Juudid läksid, jah, peaaegu kõik siit ära. Mina aga jäin, sest pidasin seda oma vaimseks kodumaaks. Eesti juudid läksid tagalasse ja tulid hiljem tagasi, nende hulgas mu vanad tuttavad üliõpilasajast. (Kõik juudid muidugi tagasi ei tulnud – J. P.) Nende hulgast mõni pidas mind reeturiks, aga hiljem said nad aru, et mul on oma tee, oma vaated selle maa, rahva ja kultuuri kohta. Ja tunnistasid lõpuks minu käitumist ja see oli teatav rahuldus, sest mind võeti [Eestis] omaks, kuigi ma olin võõras.

Mälestustes kirjutate, et sel õhtul, kui otsustasite, et ei lähe Eestist ära, istusite Masingute juures kodus: teie, Uku ja Eha Masing ning preili Salme Niilend (alates 1950 Leetmaa, ta põgenes Eestist 1944. aastal enne Punaarmee tulekut), kelle vastu olid teil tunded, mida te ise nimetasite kurameerimiseks. Kas Eestisse jäämise taga ei olnud siiski noore mehe isiklikumat sorti põhjus? Kas Uku Masing soovitas teil ära sõita?

Ma ei tahtnud olla tüliks. (Levin oli Masingute juures Tartus Hurda tänaval allüürnik – J. P.) Lõppude lõpuks ei olnud mul kodu ega mitte midagi. Ma keeldusin olemast tüliks. Ja püüdsin üle elada seda okupatsioonivärki.