Anna Kolesárová

FOTO: annakolesarova.sk

Ülehomme kantakse katoliku kiriku teadaolevate pühakute nimekirja järjekordne kommunismimärter – Anna Kolesárová. Slovakitari lasi 1944. aastal maha purjus Nõukogude sõdur, karistuseks selle eest, et neiu ei lasknud end vägistada.

Ehk peaksid katoliiklased praegu küsima eestpalveid just tollelt 16-aastaselt mõrvatud usklikult tüdrukult, kes eelistas surma sellele, et taluda seksuaalvägivalda ja võimu kuritarvitamist – nähtusi, mis tekitasid nädalavahetusel olukorra, kus paavst pidi märkimisväärse osa Iiri-visiidist pühendama andestuse palumisele, ja selle keskel lendas tema pihta süüdistuskivi omade seast.

Ma usun Jumalat ja katoliku õpetust, aga tõesti mitte, et pervert võiks kõigile märkamatult aastakümneid täiskasvanuid ahistada ja lapsi vägistada. Kogudus saab ehk ise lahendada juhtumi, kus keegi tühjendab korjanduskarbi, kuid seksuaalrünnaku kahtluse korral peab kutsuma politsei.

Mitte ainult teatud katoliku piiskopkondade, vaid ka ÜRO rahuvalve ja Briti abiorganisatsiooni Oxfam näited õpetavad, et pole «suuremat head», mille nimel mätsida kinni üksikute inimeste kannatused võimupositsioonil kiskja käes. On vaid suurem häbi ja väiksem võimalus teha head, kui kõik välja tuleb.

Ma usun Jumalat ja katoliku õpetust, aga tõesti mitte, et pervert võiks kõigile märkamatult aastakümneid täiskasvanuid ahistada ja lapsi vägistada.

Võimu osas näeb järjekordset kinnitust, et otse riigilt peaks kirik saama vaid tagatud usuvabaduse. Kus vaimulik ja ilmalik võim põimuvad, kaotavad mõlemad. Just nii nagu Iirimaal, kus kirikuorganisatsioonid täitsid ühiskonna tellimust kiusata «moraalselt langenuid» ja riik seda toetas.

Samamoodi ei kõlba kirikusse päevapoliitika. Liberaliseerijad peaksid pisut süvenema nägemaks, et Franciscus ei muuda abielu mõistet, rõhutab vaid olemasolevat arusaama, et homoseksuaalsus ei kahanda inimese väärtust. Elu puutumatuse küsimuses Rodrigo Duterte õpetust paavsti omale eelistavad ja intriige punuvad reaktsionäärid peaksid aga mõtlema, kas nad tahavad olla nagu Henry VIII – kuningas, kes korraldas madalamate tungide rahuldamiseks Brexiti-tüüpi reformatsiooni, katoliku kiriku murdmise asemel läks aga ajalukku kui tropp.

Katoliiklikku meediat vaadates tundub, et ma pole ainus naisilmik, keda algul häiris, et paavst palus lapsi vägistanud preestrite tõttu palvetada ja paastuda kõigil. Järele mõeldes tundub see aga õige vähemalt kolmel põhjusel.

Esiteks, preestrite normaalse enamuse taga peavad seisma solidaarsed usklikud – olema tänulikud meestele, kes on pühendanud oma elu kirikule ning kellele langeb kõige tumedamalt ja ebaõiglasemalt kurjategijaist kolleegide vari.

Teiseks, kirik peab saama kõrvetada tervenisti, et kõik oleksid edaspidi paranoilisuseni tähelepanelikud võimalike kuritarvitamiste suhtes.

Ja kolmandaks, me kõik peame endale aru andma, et kiriku mainet rikub või parandab oma käitumisega iga usklik ning üks halb inimene paistab rohkem välja kui tuhat pühakut.