Jüri Ratas, Urmas Reinsalu ja Andres Anvelt õhtusel ringkäigul.

FOTO: Joakim Klementi

Kui valimistel on vaja saada hääli ja kanalid on valmis tegema dramaatilisi otsereportaaže tipp-poliitikute jalutuskäigust südalinna pargis, siis sellele poliitikud orienteeruvadki. Mõistagi tiheneb selliste episoodide esinemissagedus lähenevate riigikogu valimistega, kirjutab poliitikavaatleja ning kommunikatsiooniekspert Andreas Kaju. 

Me elame meediademokraatia ajastul. Inimesed, valijad või mitte, vaatavad tegelikkust läbi meedia väga kitsa läätse, mis valib päevas nende jaoks välja paar põhisündmust, dimensioneerib neid üle ja toodab erinevate nurkade alt samast loost 30 versiooni, mis klapivad erinevate kanalite (print, tele, digi) sisustrateegiaga. Sellel ajastul on poliitiku maine ja kuvand, nende iga sammu dramaturgiline läbimõeldus see, mille nimel pingutatakse ja ülepingutatakse. 

Meediademokraatia ja sisulise poliitika suhe on paradoksaalne – esimene keskendub üksikjuhtumite ekspluateerimisele, ohvri kannatusest maksimumi võtmisele ja üksikjuhtumi probleemi projitseerimises kogu ühiskonnale. Poliitika aga tegelikult ei peaks ideaaljuhul enamuse ajast mitte tegelema üksikjuhtumitega, vaid printsiipidega, tõenäosustega ja enamustega. Tegelikult tegelebki, aga kajastatakse üksikjuhtumeid.

Poliitika aga tegelikult ei peaks ideaaljuhul enamuse ajast mitte tegelema üksikjuhtumitega, vaid printsiipidega, tõenäosustega ja enamustega. Tegelikult tegelebki, aga kajastatakse üksikjuhtumeid.

Kui meedias on karjatused – poliitik, kus sa oled, Kanutis on gängid – siis läheb selles süsteemis poliitik Kanutisse. Inimene kohaneb keskkonnaga ja reageerib, valikuliselt küll, keskkonna poolt loodud motivaatoritele. Kui valimistel on vaja saada hääli ning kandidaadi spontaanne tuntus valija seas sõltub tänapäeval ikka veel peaasjalikult televisioonist ja videopildist, ja kanalid on valmis tegema dramaatilisi otsereportaaže tipp-poliitikute jalutuskäigust südalinna pargis, siis orienteeruvadki poliitikud välisele ja kuvandiloomele. 

See konkreetne kaasus, kus me analüüsime poliitikute käitumist, on tüüpiline näide sellest, mida sotsiaalteadlane Manuel Castells on kirjutanud demokraatia kriisi kohta – tähendust andev meedia on ammu end süsteemselt lahti sidunud esindusdemokraatiast. 

Valdav osa selle probleemi – tegevuseta, vanemliku hoolitsuse ja järelevalveta, koolistki tuge mittesaavate noorte kriminaliseerumine – kajastustest on olnud täiesti naeruväärsed ning keskendunud rõlge video- ja fotopildi edastamisele erinevates formaatides, millele kogutakse lugejate ja erinevate arvajate tagasisidet ning taastoodetakse nende abil uuesti sama sisu. Miks nii tehakse? Meedia enesekaitse on traditsiooniliselt olnud nende ärimudelis, mis on 19. sajandi keskpaigast alates seisnenud valdava osa väljaannete ning hiljem muude kanalite osas selles, et ajalehe toode on lugeja, kelle tähelepanu ja andmeid müüakse edasi reklaamiostjale – erandiks on need vähesed väljaanded, mille sissetulek koosneb valdavas enamuses tellimustest ja üksiknumbri või lugude müügist. Meediaäri reageerib ju samamoodi keskkonna seatud hüvistele ja motivaatoritele.

Nii et kokkuvõtteks – poliitik, kelle tagasivalimine sõltub meedia tähelepanust, teeb pingutusi selle tähelepanu hõivamiseks. Kui meedia premeerib naeruväärsusi ulatusliku kajastamisega, siis nii ka käitutakse, kuigi eraviisiliselt häbenetakse silmad peast välja. Mõistagi tiheneb selliste episoodide esinemissagedus märtsi lähenemisega. Teisalt tuleb silmas pidada, et valdav osa tipp-poliitikutest ei tegele meediaga rohkem kui 5% oma tööpäevast. Ülejäänud aeg kulub oma parima andmisele, et asjadega sisuliselt tegeleda. See, kui hästi see kellelgi välja tuleb, on juba individuaalne. Aga sellest loeme ja kuuleme me aina vähem ja vähem. Ja isegi kui loeme, siis suures pildis on see väheneva tähtsusega. Poliitikud teavad väga hästi valijate meediatarbimisharjumusi: seda, milline pilt, video ja sisu jõuab kõige suurema auditooriumini; milliseid külgi lehtedes loetakse ja milliseid vähem ning seda, et skandaalsed lood, mille sisus domineerivad maffia, seks, vägivald või muu räige inimlik kannatus, on loetavuse tipus. 

Kui meedia premeerib naeruväärsusi ulatusliku kajastamisega, siis nii ka käitutakse, kuigi eraviisiliselt häbenetakse silmad peast välja. 

Mul poliitikutele soovitusi ei jagu, sest nad on kõik enam-vähem süsteemi toimimise loogika ära jaganud ja selle sees tehakse sooritusi, mille edukus (tähelepanu pälvimise võtmes) sõltub juba taas individuaalsetest kognitiivsetest võimetest ja ka lihtsast töövõimest. Meedia on lääts, mis fokusseerib poliitika kommunikatsiooni valijale – näeme ainult üht imepisikest siilu kogu sellest maailmast. Nii nagu meedia käitub, nii käitub kommunikatsiooni osas ka poliitik.

Ma ei näe sellest tsirkusest lihtsat väljapääsu. Eestis vajab kvaliteetne üldtarbe ajakirjandus kontsentreeritud toetust – ideede ja ka raha näol, mis vähendab sõltuvust inimeste tähelepanu kogumisest audiovisuaalse reostusega selle edasimüügi eesmärgil, kuid säilitab suured lugejas- ja vaatajaskonnad, sest ühtse avaliku ruumita kaotame ka toimiva demokraatia igasuguse kahtluseta.