Sotsiaalkindlustusameti hüvitiste osakonna juhi Kati Kümniku sõnul makstakse suurem osas toitjakaotuspensionitest välja siiski 5. kuupäeval ja peretoetused 7. kuupäeval.

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Palgakasv on kahtlemata väga tore ja oodatud asi. Eriti see osa, mida inflatsioon meie eest nahka ei pane. Eriti see osa, mis toetub tugevatele alustaladele ja parandab meie elujärge päriselt ja pikaajaliselt. Ehk siis selline kasv, mida ise ka uskuma jääd ja julged selle peale võtta kasvõi majalaenu või mõelda oma ettevõttega alustamisele.

Ideaalis peaksid palga- ja tootlikkuse kasv astuma ühte jalga. Seepärast ootame põnevusega andmeid sisemajanduse kogutoodangu kasvu kohta teises kvartalis, et saada aru meie majanduse tervislikust seisundist.

Kraadiklaasi hetkenäidust tähtsam on aga see, et suudaksime ühiskonnana jääda kaalutlevaks ja teha neid olulisi asju, mis annaksid lootust, et kasvu, sh keskmise palga kasvu on põhjust oodata ka tulevikus. Ehk siis, kas läheme odavaid kaloreid ahmides rasva ja jääme haigeks või treenime ka ja oleme homme tugevamad kui täna.

Üks võtmeteemasid on siin teadus ja arendus. Neid on põhjust kasvõi üldsõnaliselt korrata ja korrata seni, kuni riigieelarveid tehes pole suudetud tagada, et neile tegevustele kulutatakse avalikest vahenditest vähemalt ühe SKT-protsendi jagu. Selle sihi võttis riigikogu vastu strateegilisena ja see oleks pidanud nii olema juba mitu aastat tagasi. Päriselt eelarveid tehes on aga olnud populaarsemaid kulukohti. Praegu oleks tagumine aeg teadus- ja arenduskulusid kiiresti tõsta.

Ehk siis, kas läheme odavaid kaloreid ahmides rasva ja jääme haigeks või treenime ka ja oleme homme tugevamad kui täna.

Tänase lehe arvamusküljel kirjutab SEB juht Allan Parik, et Eesti ekspordikasv on viimase kolme aasta jooksul olnud kolm korda aeglasem kui euroala riikidel keskmiselt. Eesti majandus ei ole suutnud Euroopa majanduskasvust piisavalt osa saada, ütleb Parik. «Lihtsustatult – soovime teenida rohkem raha, pakkumata kliendile enamat. Seda kinnitab tootlikkuse aeglane kasv. Viimastel aastatel pole me suutnud ELi keskmisele kuigivõrd läheneda,» nendib ta.

Vähemasti võib rõõmustada, et töötavate inimeste vaesusrisk on vähenenud ja skaala alumise otsa palgad kasvanud. Teisalt, ettevõtjad tajuvad töökäte puudust ja muretsevad, kas nende ärimudelid peavad palgasurvele vastu. Kui ei pea, siis töökohad kaovad ja kadunud ametikohal ei maksta teatavasti enam ei kõrget, madalat ega keskmist palka.

Ettevõtjate ees on lihtsana näivad sõnad «väärtusahelas ülespoole liikumine», mis praktikas tähendavad aga tihti kaelamurdvalt keerulisi ja riskantseid ärilisi otsuseid, mida on ka psühholoogiliselt keerukam teha, kui niigi paistab minevat hästi. Tore oleks, kui meil oleks üha rohkem ettevõtjaid, keda kannustab sportlik tahtmine saada kõige tugevamaks ja paremaks, olgu siis rammusate või lahjade aegade kiuste.