Preobraženski ja Žarikov. Foto on illustratiivne

FOTO: Kuvatõmmis

Lugesin huviga hea kolleegi Priit Pulleritsu arvamust esmaspäevases lehes («Mittelahe põlvkond», PM 27.08). Mulle meeldis. Plastpoiste ja-tüdrukute ilmetu põlvkonnaga tõrelema ei hakka, kuid president Arnold Rüütli kombel lisaksin siiski ühe mõtte. Nimelt loodusteaduste vallast.

Inimkonna üks põhilisi probleeme nüüdisajal on see, et nende ees pole raskeid ülesandeid, mis soodustaksid intellekti arengut. Kuna puudub looduslik valik, jääb ellu mitte kuigi arenenud inimene, kes jätab kokkuvõttes maha rohkem järglasi kui tark.

Kui näiteks kütt või korilane oli vanadel aegadel rumal, siis suri ta kas nälga või pani mõni metselajas ta nahka, ning nõnda surid välja ka tema järeltulijad. Targad inimesed, kes oskasid teha riideid, tuld, tööriistu, relvi või nutikaid lõkse, jäid ellu. Kogu selle tegevuse käigus aju arenes.

Meie tänastel põlvedel ei ole ei vajadust ega potentsiaali aju arendamiseks. Kujutage endale olukorda ette. Meil on 1200–1300 grammi ajusid, kuid pole ülesandeid, mille lahendamine aitaks ajul areneda näiteks pooleteise või kahe kiloni. Sest milleks need kaks kilo? Tänapäeva tingimustes pole enam isegi neid 1200 grammi eriti tarvis. Saab ka ilma. Niisugune mõnus ja rahulik elu ning ajumahu vähenemine võivad ju viia ka selleni, et järeltulevad põlvkonnad ei pruugi oma väikeste ajudega suuta hoida praegust tsivilisatsiooni ning imelist elatustaset.

Sotsialismi ehitamisega on nii nagu nõukogude anekdoodis lapsevankri kokkupanekuga: lõpuks kukub välja ikka Gulag.

Põhimõtteliselt on inimesed hakanud möödunud sajandi 70ndatest rumalamaks muutuma. Inimkond on oma intellektuaalse tipu saavutanud ja järgnenud on tagasilangus. Me ilmselt ei mõista täielikult oma bioloogilise liigi arenguloogikat. Halamine ei aita, pigem tuleks toimuvasse suhtuda kurva tarkusega.

Kuu aja eest oli mul huvitav vestlus oma hea sõbra, Venemaa välisministeeriumi Moskva riikliku rahvusvaheliste suhete instituudi professoriga. Küsisin: vot, Valeri Dmitrjevitš, kuhu tulevikus põgeneda Euroopa eest, mida ehitavad lääne vasakpoolsed, eesotsas igasugu Macronide ja teiste kõndivate pintskutega, kelle vanemad 1968. aastal barrikaadidel kapitalismi hävitamise eest võitlesid? Euroopa eest, kus de facto valimisi pole, mida valitseb tohutu mittevalitav bürokraatia, kus bürokraatia vastu eksinuid karistatakse ja eriarvamusel olijad jõhkralt maha surutakse? Sotsialismi ehitamisega on juba kord nii nagu nõukogude anekdoodis lapsevankri kokkupanekuga: lõpuks kukub välja ikka Gulag.

Tark sõber vastas, et põgeneda pole kuhugi. Vaid sügavamale enda sisse ning väiksema hulga lähedaste inimeste seltskonda. Sama on ka inimkonna intellektuaalse tagasiminekuga – pole tara või Berliini müüri, üle mille jalga lasta. Ikka sügavamale endasse ning väheste sõprade sekka.