Narva kindlus.

FOTO: SCANPIX

President Kersti Kaljulaidi samm kolida oma tööga Eesti piirilinna kannab suurt sõnumit. Olgugi et lühikeseks ajaks, aga sellega näidatakse, et me ei ole oma suuruselt kolmandat linna unustanud.

Narva on üks meie traagilisema ajalooga linnu. Nii asulat kui ka elanikkonda on sõjad eriti rängalt laastanud. Viimati oli see Teise maailmasõja ajal, kui peale tungiv Punaarmee pommitas 1944. aastal Põhjala barokkpärli maatasa. Suurem osa elanikest suudeti küll õigel ajal vaenutegevuse eest evakueerida, ent nõukogude võim ei lubanud neid hiljem tagasi koju, rääkimata kannatada saanud hoonete taas ülesehitamisest.

Punaokupatsiooni ajal sai Narva uue ilme – brutaalselt betoonise. Koos sellega ühtlasi uued elanikud – mujalt Nõukogude Liidust pärit asukad. See andis tunda ka Eesti taasiseseisvumisaja algusaastatel, sest uue elanikkonna ja linnapildiga oli kadunud kollektiivne mälu oma kodu ajaloo ja kultuuri suhtes. Suurest idaturust ilma jäänud ja seetõttu suureneva töötuse käes vaevlevast tööstuspiirkonnast hakkasid kõlama jutud autonoomiast ja separatismist. Õnneks ei saanud sest liikumisest asja. Paraku Narva õnnetused sellega ei lõppenud.

Üle pika aja võime oma silmaga tunnistada, et Narva areneb ja tal on tulevik.

Taasiseseisvumisaja jooksul on Narvast maalitud paraku väga inetu pilt. Linna on seostatud kuritegevuse, prostitutsiooni, töötuse ja narkomaaniaga. Peale selle on Narva saanud külge probleemse venemeelse kantsi sildi. See kõik on aidanud kaasa linna ja selle elanikkonna eraldatusele ülejäänud Eestist.

Igasuguseid katseid tuua piirilinna rohkem Eestit on narvalastes alati kõhedust tekitanud. Tihti on siin süü meie poliitikutel, kes hoiavad neid hirmu all (vajalike) muutuste ees, aga ka idanaabri propagandal, mis mõjub märkimisväärsele osale linnakodanikest. Samuti on tunda, et Narval pole olnud selget eesmärki, mis annaks sealsetele inimestele lootust. Seda ilmestab suur väljaränne – ei nähta endale rakendust kodukohas. Leidub aga neidki, kes on teist meelt, ja nad on linnale palju juurde andnud.

Uut vunki on narvalastele andnud linna kandideerimine 2024. aasta Euroopa kultuuripealinnaks. See poleks kõne alla tulnud, kui seal ei tegutseks TÜ Narva kolledž ja EKA Narva kunstiresidentuur. Mainimist väärib ka arutelupäev Bazar ja Ideejazz. Peagi valmib seal Vaba Lava, mis annab kindlasti panuse kohalikku kultuuriellu. Oma osa mängib ka uuenev linnapilt: bastionid, promenaad, raekoda jne. Ning selle kõige kõrval troonib sõnum, et riigipea kolib täna koos väikese kaaskonnaga unarusse jäetud piirilinna. Mida veel tahta?

Loomulikult on veel palju tööd teha. Üle pika aja võime aga oma silmaga tunnistada, et Narva areneb ja tal on tulevik. Ka linnaelanikel endal on tunne, et neil on rohkem lootust. Ja ülejäänud Eesti näeb, et pole ta miski võõras, vaid puha meie oma.