:format(webp)/nginx/o/2017/03/27/6493635t1h5b4c.jpg)
USA on president Donald Trumpi juhtimisel löönud kahtlema NATO vajalikkuses Ameerikale. Euroopa ei saa endale sarnaseid kahtlusi lubada: karmistunud maailmas on kaitseallianss vanale mandrile elulise tähtsusega, kirjutab Eesti Välispoliitika Instituudi direktor Kristi Raik.
Tänu Trumpile on eurooplased viimaks ometi hakanud oma julgeolekusse tõsisemalt panustama. NATO seab sihid ja raamid Euroopa riikide kaitsevõimekuse tugevdamisele; seda täiendab Euroopa Liidu uut hoogu saanud kaitsekoostöö. NATO ja ELi vahelised sidemed on muutunud tihedamaks kui kunagi varem.
Trump näib olevat veendunud, et USA maksab liiga palju Euroopa ja laiemalt rahvusvahelise julgeoleku eest. Või et liitlased peaksid maksma rohkem ja mitte sõitma jänest Ameerika kaitsetiiva all. Siiani pole selge, kumb on talle tähtsam: kas see, et USA kulutaks vähem või see, et Euroopa panustaks rohkem. Tegelikkuses on USA sõjaline võimekus ja kohalolek Euroopas seniks Trumpi juhtimisel kasvanud, ja seda eelkõige NATO idatiival. Ja just idas, oma suurvõimu taastamisega tegeleva Venemaa läheduses on teadagi vajadus NATO ja eriti USA kohaloleku järele kõige selgem.
Siiani pole selge, kumb on talle tähtsam: kas see, et USA kulutaks vähem või see, et Euroopa panustaks rohkem.
Isolatsionism on siiski Trumpi sõnavõttudes märgataval kohal. USA koormat maailmapoliitikas püüdis omal moel vähendada ka tema eelkäija Barack Obama – mitte Trumpi kombel kehtivat maailmakorda lammutades, vaid lihtsalt vähendades USA panust. Samuti on isolatsionistlik koolkond Ameerika välispoliitika ajaloos pika traditsiooniga. Trump ja tema toetajaskond sobitub hästi jacksonistliku mõttesuunaga, mis ründab populistlikult eliiti, vastandab nn tavaliste ameeriklaste huvid muu maailmaga, rõhutab kultuurilist ja majanduslikku eristumist ja suhtub umbusuga igasugusesse rahvusvahelisse koostöösse.
USA hülgas isolatsionismi teise maailmasõja aegu, kuid see ei toimunud ilma kahtlusteta. Peale teist maailmasõda otsustas USA siduda end läbi NATO Lääne-Euroopa kaitsmisega, kuid lootis samas, et eurooplased peagi sõjast kosudes rohkem vastutust oma julgeoleku eest enda peale võtavad. Järgnenud 70 aasta jooksul seda ei juhtunud. Alles nüüd liigutakse tasapisi selles suunas. On igati loogiline, et Euroopa võtab enda kanda tugevama rolli NATOs, mille liikmed on enamuses Euroopa riigid (27 riiki 29st) ja mille olemasolu ajendiks on Euroopa kaitsmine.
Saksa diplomaatia juhtfiguuri Wolfgang Ischingeri laenates, Ameerika heatahtliku hegemoonia ajastu võib olla möödas, kusjuures Euroopa on selleks äärmiselt halvasti valmistunud. Suund on aga nüüd selge: Euroopa riigid on asunud tugevdama oma kaitsevõimekust ja püüavad teha seda senisest rohkem läbi ühiste jõupingutuste.
Seda tööd tehakse nii NATO kui ka Euroopa Liidu raames, kusjuures need kaks organisatsiooni on liikunud üksteisele üha lähemale. Külma sõja ajal oli nende vahel selge tööjaotus: NATO keskendus sõjalisele kaitsele ja ELi eelkäija Euroopa ühendus liikmesriikide majanduslikule lõimumisele. Külmale sõjale järgnes nüüdseks minevikku jäänud helgem periood, mil enamik Euroopa riike ei tundnud end sõjaliselt ohustatuna. NATO püüdis leida oma olemasolule uut õigustust kriisikolletes Lääne-Balkanil ja Afganistanis. EL asus 1990ndatel looma oma ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat, mis keskendus samuti kriisipiirkondade stabiliseerimisele väljaspool ELi piire, eelkõige Lääne-Balkanil. Katsed lisada ELi ja NATO vahelist praktilist koostööd ei võtnud vedu; organisatsioonide vahel oli pingeid ja konkurentsi.
Euroopa julgeolekuolukord pidi muutuma tunduvalt hullemaks, et panna EL ja NATO koos tegutsema. 2016. aastal lepiti kokku pikas ühises tegevuskavas; sel suvel toimunud NATO tippkohtumine kinnitas koostöö jätkumist. Meie piirkonnas kõige vajalikumaks ühisalgatusteks on kujunenud sõjalise mobiilsuse parandamine ehk suutlikkus liigutada sõjatehnikat ja vägesid üle riigipiiride, ja küberkaitse arendamine.
NATO-l säilib vastutus territoriaalkaitse eest, mis on mõistagi Eesti (kuid kaugeltki mitte kõigi Euroopa riikide) esmane julgeolekumure. Samas on viimastel aastatel ELi kaitsekoostöö egiidi all ette võetud uusi tegevusi, mis aitavad kaasa Euroopa kaitsevõime tugevdamisele. Euroopa Komisjoni loodud kaitsefond toetab liikmesriikide koostööd sõjalise varustuse ühiseks soetamiseks ja arendamiseks ning rahastab selle valdkonna teadusuuringuid.
NATOl säilib vastutus territoriaalkaitse eest, mis on mõistagi Eesti (kuid kaugeltki mitte kõigi Euroopa riikide) esmane julgeolekumure.
ELi ja NATO ühisdeklaratsioonides rõhutatakse, et organisatsioonid täiendavad üksteist ega võistle omavahel. Praktikas ei ole see alati nii selge ja lihtne, kuid põhimõtteliselt on selline hoiak aidanud kaasa Eesti-suguse tugevalt atlantitsistliku riigi aktiivsele osalemisele ELi kaitsekoostöös.
Euroopa kaitsepoliitikat aastakümneid uurinud professor Jolyon Howorth on juba aastaid tagasi käinud välja NATO ja ELi julgeoleku- ja kaitsepoliitika ühendamise idee. Seda ei saa teha juba pelgalt seetõttu, et nende kahe organisatsiooni liikmesus ei kattu. ELi mittekuuluva Türgi ja NATOsse mittekuuluva Küprose vahelised pinged on aastaid olnud takistuseks ELi–NATO suhete süvendamisele. Igapäevases koostöös on harjutud sellele probleemide puntrale praktilisi lahendusi leidma. Organisatsioonide lähenemine igal juhul jätkub.
ELil on tavaks seada suurejoonelisi eesmärke ja viljelda kõrgelennulist retoorikat Euroopa strateegilisest autonoomiast ja kaitseliidust (defence union). Aluslepingu kohaselt kuuluvad ELi pädevusse «kõik liidu julgeolekuga seotud küsimused, kaasa arvatud ühise kaitsepoliitika järkjärguline kujundamine, mis võib viia ühiskaitseni». Liikmesriikidel puudub ühine nägemus selle kohta, kas, kuidas ja millal sinnamaale jõutakse. Euroopa julgeoleku sõltuvus USAst on sedavõrd tugev, et tõelisest Euroopa strateegilisest autonoomiast, seega suutlikkusest end igakülgselt ise kaitsta, saab rääkida vaid võimaliku tulevikus terendava eesmärgina.
Euroopa tugevama kaitsevõime esmane eesmärk ei peaks olema mitte liitlassuhtest vabanemine, vaid selle tugevdamine. Kui aga USA peaks tõepoolest tulevikus valima isolatsionismi tee, siis on oma võimekuse suurendamine Euroopale hädavajalik. Kahjuks peame arvestama ka võimalusega, et USA arusaam oma huvidest lahkneb tulevikus sedavõrd oluliselt Euroopa huvidest, et liitlassuhe laguneb koost. Sellele tumedale stsenaariumile võib anda hoogu ühise väärtuspõhja murenemine. USA osakaal globaalses jõudude tasakaalus on igal juhul pikaajalise aeglase kahanemise teel. See peaks justkui tõstma vajadust liitlaste järele, kuid mine tea, kust ja kuidas president Trump tulevikus liitlasi otsib.
Praegune NATO ja ELi tegevus Euroopa kaitsevõime tugevdamiseks on strateegiliselt mõneti skisofreeniline. Euroopa püüab ühest küljest USAga liitlassuhte tulevikku kindlustada, kuid teisalt kohaneda ebakindlusega ja olla valmis halvimaks – vähemalt meie piirkonna seisukohast – ehk transatlantilise suhte lagunemiseks. Kas Trumpi isolatsionismile viitavad sõnavõtud kunagi meie piirkonnas rakendust leiavad, sõltub mõnevõrra ka Euroopast. Kui Euroopa suudab olla USA-le vajalik partner, siis on liitlassuhte jätkumine tõenäolisem. Tugevamal Euroopal oleks ka paremad eeldused veenda USAd oma huvidega arvestama (eeldades muidugi, et Euroopa suudab defineerida oma ühishuvi, mis tal sugugi alati ei õnnestu). Olgu siis teemaks vabakaubandus, ilmastiku soojenemine või Venemaa agressiooni heidutamine Ida-Euroopas.
Artiklit rahastas Saksa saatkond koostöös Eesti NATO Ühinguga. Artikkel sisaldab ainult autori enda vaateid. Lugu on osa koostöös Eesti NATO Ühinguga ilmuvatest arvamusartiklite sarjast.
/nginx/o/2018/06/12/7897436t1hb724.jpg)