Euroopa strateegiline skisofreenia
ELil on tavaks seada suurejoonelisi eesmärke ja viljelda kõrgelennulist retoorikat Euroopa strateegilisest autonoomiast ja kaitseliidust (defence union). Aluslepingu kohaselt kuuluvad ELi pädevusse «kõik liidu julgeolekuga seotud küsimused, kaasa arvatud ühise kaitsepoliitika järkjärguline kujundamine, mis võib viia ühiskaitseni». Liikmesriikidel puudub ühine nägemus selle kohta, kas, kuidas ja millal sinnamaale jõutakse. Euroopa julgeoleku sõltuvus USAst on sedavõrd tugev, et tõelisest Euroopa strateegilisest autonoomiast, seega suutlikkusest end igakülgselt ise kaitsta, saab rääkida vaid võimaliku tulevikus terendava eesmärgina.
Euroopa tugevama kaitsevõime esmane eesmärk ei peaks olema mitte liitlassuhtest vabanemine, vaid selle tugevdamine. Kui aga USA peaks tõepoolest tulevikus valima isolatsionismi tee, siis on oma võimekuse suurendamine Euroopale hädavajalik. Kahjuks peame arvestama ka võimalusega, et USA arusaam oma huvidest lahkneb tulevikus sedavõrd oluliselt Euroopa huvidest, et liitlassuhe laguneb koost. Sellele tumedale stsenaariumile võib anda hoogu ühise väärtuspõhja murenemine. USA osakaal globaalses jõudude tasakaalus on igal juhul pikaajalise aeglase kahanemise teel. See peaks justkui tõstma vajadust liitlaste järele, kuid mine tea, kust ja kuidas president Trump tulevikus liitlasi otsib.
Praegune NATO ja ELi tegevus Euroopa kaitsevõime tugevdamiseks on strateegiliselt mõneti skisofreeniline. Euroopa püüab ühest küljest USAga liitlassuhte tulevikku kindlustada, kuid teisalt kohaneda ebakindlusega ja olla valmis halvimaks – vähemalt meie piirkonna seisukohast – ehk transatlantilise suhte lagunemiseks. Kas Trumpi isolatsionismile viitavad sõnavõtud kunagi meie piirkonnas rakendust leiavad, sõltub mõnevõrra ka Euroopast. Kui Euroopa suudab olla USA-le vajalik partner, siis on liitlassuhte jätkumine tõenäolisem. Tugevamal Euroopal oleks ka paremad eeldused veenda USAd oma huvidega arvestama (eeldades muidugi, et Euroopa suudab defineerida oma ühishuvi, mis tal sugugi alati ei õnnestu). Olgu siis teemaks vabakaubandus, ilmastiku soojenemine või Venemaa agressiooni heidutamine Ida-Euroopas.
Artiklit rahastas Saksa saatkond koostöös Eesti NATO Ühinguga. Artikkel sisaldab ainult autori enda vaateid. Lugu on osa koostöös Eesti NATO Ühinguga ilmuvatest arvamusartiklite sarjast.