Ivan Makarov

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Midagi oli iseseisvuse taastamise aastapäevale pühendatud presidendi vastuvõtuga mäda, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Just enne Eesti taasiseseisvumise aastapäeva pidustusi, kus oluline roll oli mängida ka Kadriorus korraldatud president Kersti Kaljulaidi pidulikul vastuvõtul, oli teadjatel eestlastel võimalus nautida seda, kuidas «viimseks Euroopa diktaatoriks» teadmatusest nimetatav Valgevene juht Alaksandr Łukašenka oma laisku ja saamatuid ministreid nahutas ja laiali ajas. Mõnes mõttes tegi kadedaks küll.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariik on kahtlemata demokraatlik riik – meie vabadused on niivõrd laiahaardelised, et näiteks valitsuse liikmed on vabad igasugusest reaalsest vastutusest sooritatu eest.

Terve trobikond ministreid lahkub ametist eri põhjustel, aga see-eest kõik ühel tingimusel – et raha ikka saab ja et nad ei vastuta mitte millegi eest.

Eesti tarbijaid Lätti küüditanud ja riigieelarvet õõnestanud minister jalutab ise ja käerauadeta oma tööpostilt minema, et tegeleda rahva jaoks nii olulise asjaga nagu politikaanlus. Veel terve trobikond ministreid lahkub ametist eri põhjustel, aga see-eest kõik ühel tingimusel – et raha ikka saab ja et nad ei vastuta mitte millegi eest. Et unustage ära, see oli meie jaoks lihtsalt lahe tööots, aga siis tekkis uus vaba kunstniku kapriis ja priskem motivatsioon, nii et me nüüd läheme, olge siis lahedad…

Ühendus Hiiumaaga on juba aastaid selline riiklik hemorroid, et hiidlased muutuvad regulaarselt saamatu valitsuse pantvangideks. Tulgu või lätlased ja võtku oma ihaldatud saar ära, aga üks selle eest vastutavatest ministritest äsja hülgas oma tööposti ja erakonna ning teine tuli presidendi vastuvõtule, taas seaskandaaliga seostatud viineritööstur käevangus.

Ma ei ole isamaa reetur ega julmurite kummardaja, kuid ma sooviks, et eksklusiivselt nende daamide jaoks, ainult üheks just neile korraldatud vastuvõtuks täidaks meie riigipea rolli härra Łukašenka ja et tal oleks reaalne voli neid ükskord juba paika panna.

Pidu katku ajal

Vabariigi presidendi vastuvõtt on üks üllas ja ilus asi, kuid allakirjutanu meelest peaks see toimuma kord aastas ehk vabariigi aastapäeval. Ülejäänud puhkudel võiks riigipea võtta asjasse puutuvaid tegelasi tunduvalt vähem pompoosselt vastu.

Kõik seekord tulnud külalised olid väärikad ja armsad inimesed, kui kuulus naisepeksja, seaskandaali kahtlusalune ja kümnete miljonite kadumisega seostatav isik välja arvata. Siiski peaks ju olema mingisugunegi kaadrivahe vabariigi sünnipäeva ja vabariigi ülestõusmispüha piduliste vahel, ei pea olema kogu aeg ühed ja samad püsikunded, kes roteeruvad vaid elutsükli loomuliku lõpu puhul.

Võib-olla on Anne Veskil ja Pearu Paulusel tõesti suuri teeneid Eesti taas vabaks võitlemises, kuid kutsutud popartistide valik meenutas pigem mõnda Anu Saagimi seltskonnaüritust, kuigi, jah, presidendi muusikamaitse üle ei vaielda.

Ja kogu rahvas ei pea pingsalt jälgima, kuidas iga kord ühed ja samad inimesed joovad ja söövad tema kulul head ja paremat. Meil jäi erinevalt meie poolt doteeritavast Lätist looduskatastroof küll välja kuulutamata, aga põud on sellegi poolest kohutav: metsad põlevad (saksad küll ei sure, nad pidutsevad), töörügajad laostumas ja põllud tühjad. Kas siis tõesti ei saa veidi tagasihoidlikumalt läbi ajada?

Taasiseseisvumise ajal mälusime talonge ja kartulikoori, tehkem siis parem just selline stiilipidu. Veel «Surnud hingede» peakangelane Tšitšikov kirus südametäiega N. kubermangulinna ballilembust:

«Kurat võtaks teid kõiki, kes te need ballid välja olete mõtelnud! Noh, mille üle nad oma rumaluses õieti rõõmustavad? Kubermangus on ikaldus, elukallidus, nemad aga peavad balle! Küll on aga lugu: kus naised on alles hilbud selga ajanud! Päris imeasi kohe: mõni on neid endale tuhande rubla eest ümber kerinud! Ja kõike seda talupoegade obrokite, või mis veelgi hullem, meiesuguse südametunnistuse arvel. Teadagi, mispärast sa altkäemaksu võtad ja valskust teed…»

Võib-olla on Anne Veskil ja Pearu Paulusel tõesti suuri teeneid Eesti taas vabaks võitlemises, kuid kutsutud popartistide valik meenutas pigem mõnda Anu Saagimi seltskonnaüritust, kuigi jah, presidendi muusikamaitse üle ei vaielda. Mihhail Kõlvart on paljude tallinlaste usaldusmees, kuid taasiseseisvumise ajal ja rasketel üheksakümnendatel tegutses ta hoopis teisel alal. Hoopis teisel.

Lõputud vastuvõtud ja ohjeldamatu edvistamine

Et tähistada taasiseseisvumispäeva, võiks seda meile tollal reaalselt välja võidelnud inimesi kutsuda koos nende peredega Estonia teatrisse või südamlikule kontserdile kirikusse, mitte lahjendades neid meeletu hulga teiste hetkel aktuaalsete tegelastega, kes on niigi iga päev pildis ja ka nüüd piirasid peoperenaise sisse nagu kärbsed pohlamoosi.

See lõputute vastuvõttude ja nendel ohjeldamatu edvistamise ning kõhu täitmise traditsioon on pärit teisest kultuurist, ka läheb vedelikega täidetud pokaalide avalik kokkulöömine vastuollu meie kainust pooldava valitsuse poliitikaga ja lihtsalt õõvastava olukorraga meie teedel, kus hukkub viimasel ajal nii palju inimesi.

Taasiseseisvumispäev ei ole nii sakraalne püha kui vabariigi aastapäev, ja seda tõestasid ka külalised, kellest üks lubas reklaamida kohvi oma ajaloolise fraasi abil ja teine lubas kasutada oma isamaalist laulu šokolaadi reklaamis, võõramaised toiduained mõlemad.

Kui palju aega ja tööd, kui palju raha kulub sellele pillerkaarile? Parem oleks mitte nõuda ühislaulmisele tulnud headelt inimestelt raha. Taasiseseisvumispäev ei ole nii sakraalne püha kui vabariigi aastapäev, ja seda tõestasid ka külalised, kellest üks lubas reklaamida kohvi oma ajaloolise fraasi abil ja teine lubas kasutada oma isamaalist laulu šokolaadi reklaamis, võõramaised toiduained mõlemad.

Kuulsas nõukogude komöödias küsib Ivan Julma asemele troonile sattunud nõukogude ametnik tsaari laual punase, musta ja kogunisti beluuga marjaga kausse nähes: kes maksab selle banketi kinni? Kui üks kommertstelekanal pidas samuti suurelt oma sünnipäeva, sattus telekaamera ette üks seltskonnakroonika suurkuju: proua lükkas suure kulbiga endale kurku punast kalamarja, marjanired lõual.

Eetiline vahe seisneb selles, et telekanal teenis peoks läinud raha ise. Ja esteetiline vahe selles, et Kadriorus kulbiga marja siiski ei söödud.

Tahaks leida veel erinevusi, aga sellele kulub ilmselt rohkem aega. Niisama kohe ei ütlegi.


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.