Postimehe stuudio. 8.02.2018. Eesti välisluureameti juht Mikk Marran.

FOTO: Madis Sinivee / Postimees

Välisluureameti juhil Mikk Marranil tuleb lahendada erakordselt keeruline ülesanne: varustada riigi juhtkonda otsuste tegemiseks vajaliku teabega poliitikasse sekkumata. Vähemalt osaliselt taandub see küsimusele, mil määral ja kujul avalikkuses pildil olla.

Kui praegust välisluureametit nimetati veel teabeametiks, käis selle struktuuri nimi meediast läbi siis, kui uus juht ametisse sai. Ja kuna ilma pildita nimesid meedia ei soosi, siis oli see reeglina ka ainus kord, mil teabeameti juhi nägu avalikult nähti. Teabeamet tegi oma tööd nähtamatult ja enamik inimesi üldse ei teadnudki, et selline asutus olemas on.

Mikk Marrani ametiajal on ameti juhtimises toimunud kaks olulist muudatust: esiteks muutus asutuse nimi, ja tõepoolest: välisluureamet kirjeldab täpsemini ja otsekohesemalt seda, mida tegelikult tehakse. Teiseks, asutus muutus nähtavamaks, hakkas välja andma aastaraamatut – ning organisatsiooni juht hakkas avalikkusega suhtlema.

Paistab juhtuvat, et poliitika teeb ennast Marrani suu läbi ise, ning ainuke, kes sellest veel päriselt aru ei saa, on välisluureameti juht ise

Ajakirjanikul on mõne ametkonna juhile samahästi kui võimatu ette heita, et ta ajakirjanike küsimustele vastab, avalikult esineb ja maailmas ringi reisides avalikel foorumitel sõnumeid edastab. Küsimus on aga, kuivõrd on tal võimalik seda ameti spetsiifikast tulenevalt teha oma tegelike ülesannetega vastuollu sattumata. Esimest korda pidi Marran seda teemat selgitama üsna pea pärast ametisse asumist, kui avalikustas – ootuspäraselt Venemaa-keskse – ohuhinnangu, mida seni oli jagatud vaid riigi juhtkonnaga. See tekitas küsimusi ning Marran ütles juba siis seda, mida on pidanud hiljem kordama: välisluureamet ei tee poliitikat.

Ent paistab juhtuvat, et poliitika teeb ennast Marrani suu läbi ise, ning ainuke, kes sellest veel päriselt aru ei saa, on välisluureameti juht ise. Meenutagem, mis juhtus Eestis pärast seda kurikuulsat esinemist Aspeni konverentsil: «kasulikud idioodid» hakkasid poliitilisel areenil lendama intensiivsusega, mis kujundab valimiste-eelset õhkkonda ja teeb raskemaks nende poliitikute elu, kes on lubanud Vene kaarti valimiskampaaniates mitte kasutada. Kuidas mitte kasutada, kui juba välisluure seda pidevalt laual hoiab?

Toda Marrani kiirelt Eestigi meedias avaldatud kõnet võib lugeda muidugi mitut moodi, aga on ülimalt naiivne ette kujutada, et seda loeti või kuuldi nii, nagu Marran tänases Postimehes selgitab: et jutt ei käinud Eestist. Jutt olevat käinud Lääne-Euroopast ja see olevat ka ainus asi, millest ta rääkida saab: Venemaa mõjutustegevus väljaspool Eestit (sest vaenuliku mõjutustegevusega Eesti piirides tegeleb kaitsepolitseiamet).

Isegi kui Marran päriselt mõtleb seda, mida ta ütleb, siis peab ta kindlasti mõistma, et kus tahes ilmanurgas kõneldut kuuldakse ja tõlgendatakse ka Eestis – sealhulgas poliitikute poolt. «Eesti välisluureamet: amet, mis teab Kremli plaane enne kui Kreml ise» on kahtlemata ambitsioonikas ja pretensioonikas slogan, kuid välisluureameti professionaalne tegevus ei peaks langema ameti juhi edevusse kalduvate ambitsioonide ohvriks.