Juhtkiri: esimene samm

Michelangelo Taavet. Foto on illustratiivne Foto: wallpaperbase.com

See, kes vaevub süvenema, mõistab ajaga, et kunst pole mõni konkreetne artefakt. See pole fresko, maal, luuletus või heliteos. Kunst on kontekst, atmosfäär. Kunst on ilu loomise tehnika. Kuid see ilu peab olema alati kontekstis. Kujutlege end näiteks kõndimas mööda Veneetsiat ja vaatamas freskosid, peegeldumas vastu Aqua Altalt, mis on enda alla võtnud kuulsa San Marco väljaku. See on selline tunne, nagu oleks sattunud muinasjuttu või peeglitagusesse maailma. See on tõeline kunst – kunstiteos pluss atmosfäär. Kuid kui inimeses seda arusaama ning vajalikke kultuurteadmisi pole, siis on see kõik ilma asjata.

Me vajame inimesi, kes on võimelised ilu looma ja seda mõistma. Seepärast on loogiline, et meil on tarvis kohta, kus neid ette valmistada. Farss, mis jäi kunstiakadeemia vana hoone lammutamise ja uue rajamise vahele, on häbiväärne. Uue ja korraliku maja ehitus oleks pidanud algama juba 2010. aasta sügisel, kuid see sai nurgakivi alles mullu. Proua, kes leidis, et kunstiakadeemia uus hoone vanal krundil katnuks kinni tema korteriakendesse langeva päikesevalguse, saab tõenäoliselt naabriks veelgi kõrgema ja koledama maja. Kuid see pole niivõrd tähtis. Tähtis on see, et meie noored iluloojad ja nende õpetajad, kes on aastaid olnud mööda Tallinna laiali pillutatud ja kannatanud ruumikitsikust, saavad lõpuks õppehoone Põhja puiestee ja Kotzebue tänava ristmikul.

Tänane päev on küll rõõmus, kuid alustatu on vaja lõpule viia ja töö peab jätkuma. Kogu endine vabrikukompleks, mida õppetöö tarvis kasutatakse, tuleb kunstirahva tsunfti jaoks korda seada.

Kõik on vahva, uus hoone on tore, kuid vana sukavabriku kompleks, mida tarvitatakse õppetööks tuleb tervikuna korda teha. See töö pole lõppenud. Meie 21. sajandi noored ilutegijad ning nende õpetajad ei peaks ametit ja meistrioskusi omandama 19. sajandi tingimustes. Sellest ajast kui sellistes tingimustes õpiti on palju vett merre voolanud ja elus muutunud. Enam pole tiisikus noorte intelligentide ja üliõpilaste prestiižne haigus, vaid enamasti marginaalide tõbi. Olgu tänapäeva noortel korralik raamatukogu, mille seintelt värvi maha ei kooruks ning ruumid, kus hallituse järgi ei lehkaks.

Noortel on vaja hoolega õppida. Kunstiakadeemia perele on tarvis sellel erilisel päeval palju õnne soovida. Ning seda, et uuest õppehoonest tuleks tõeliseid meistreid. Lindid lõigatakse läbi, peetakse pidupäeva kõned, järgnevad kiiduavaldused ja tutvumine uue hoonega. Vaevalt, et kõrgeid külalisi viiakse sinna, kus värv koorub ja lõhnab pahasti. See oli nõukogude aeg kui räägiti üht, tehti teist ja mõeldi kolmandat. Tänane päev on küll rõõmus, kuid alustatu on vaja lõpule viia ja töö peab jätkuma. Kogu endine vabrikukompleks, mida õppetöö tarvis kasutatakse, tuleb kunstirahva tsunfti jaoks korda seada.