Kuvatõmmis vene telesarjast "Kalambur". Foto on illustratiivne.

FOTO: YouTube

«Terve maailm on teater. Selles on mehed ja naised kõik näitlejad. Neil kõigil on omad lavale minekud ja lavalt tulekud. Ning igaüks mängib oma rolli. Seitse etteastet selles lavastuses,» kõneles Shakespeare ühe oma varase komöödia tegelase suu läbi. Võib-olla kunagi Shakespeare’i aegadel oli maailm teater, kuid praegu on see sarnane tsirkusega. Laval on õhuakrobaadid, maagid, habemega naised, žonglöörid, tantsivad karud ja klounid. Inimesed armastavad tsirkust ja kloune, sest need tekitavad emotsioone. Seoses üldise valimisõiguse levikuga on klounid oma tugeva nišši leidnud poliitikas. Inimesed otsivad emotsioone ka sealt.

Me peame Igor Nikolajevitš Gräzinist sügavalt lugu. 1970. ja 1980. aastatel oli tegemist eesti õigusteaduse tõelise tähega, professor Juri Lotmani õpilasega, kes pälvis tähelepanu meie väikese kodumaa piiride taga. Muuhulgas lääne pool, mis seal valitseva konkurentsi tõttu pole ülesanne kergete killast. Eriti erialal nagu õigusteadus.

Hiljem on ta tegutsenud edukalt poliitikas, esindanud muuhulgas Eestit impeeriumi pealinnas Moskvas, olnud iseseisva Eesti riigikogus ja üks Reformierakonna asutajaid. Gräzin pole kartnud olla vähemuses ja evida oma arvamust, mis on maailmas, kus enamik inimesi on konformistid, kellel ongi mugavam võtta omaks võõras ja valmis seisukoht ning kellele on alati oluline olla enamuses, haruldane.

Selle pärast on huvitav Gräzini pooltevahetus, sest selline särav inimene on selgelt asunud klounide leeri. Suurepäraseks tõestuseks on tema Postimehele antud intervjuu (vt Joosep Värk. «Pooleks aastaks õppe- ja tutvumisreisile», PM 24.8). Venemaal lõi mõne aja eest laineid kunstnik Pavlenski, kelle hiljuti prantsuse arstid piiripealseks isiksuseks tunnistasid. Pavlenski oli kunstnikuna tühine ega leidnud endale muid mooduseid tähelepanu tõmbamiseks, kui end munandeid pidi tänavasillutise külge naelutada.

Tänapäeval tegutseb piisavalt Pavlenskeid nii kunstis kui ka poliitikas. Neil pole muud võimalust tähelepanu saamiseks, kui end munandeid pidi kuhugi kinni naelutada.

Pavlenski on kvintessents. Tänapäeval tegutseb palju Pavlenskeid nii kunstis kui ka poliitikas. Neil pole muud võimalust tähelepanu saamiseks, kui end munandeid pidi kuhugi kinni naelutada. Selliseid inimesi on piisavalt ka Eesti poliitikas. Gräzini puhul pole tegu keskpärase inimesega ja arusaamatu, miks ta sellisesse seltskonda üritab vägisi trügida.

Euroopa Parlamendis on pentsikuid saadikuid. On Hitleri fänne, Playboy jänku, Mussolini lapselaps, narkootikumide legaliseerimise aktiviste, endisi ja praegusi kommuniste. Yana Toom on nende kõrval nohik. Nende valijad on neile mandaadi andnud, et oleks tsirkust.

Selles mõttes on Gräzini käitumine imelik. Tal pole teab mis erilist toetust, kuid käitub bravuurselt, nagu oleks ta seljataga miljonid. Pole ka põhjust ronida seltskonda, kus ainsaks võimaluseks tähelepanu saada on Europarlamendi kõnepuldis püksid alla lasta.