Sõnaraamatud.

FOTO: Peeter Kümmel

Ehk olete kuulnud ütlemist, et keel peabki pidevalt muutuma, sest see näitab keele elujõudu. Osa inimesi usub, et eesti keele reeglid on juba ammu ajal jalus, teistele tundub, et reegleid muudetakse umbes igal reedel ja kõigega ei ole võimalik kursis olla. Tõde on, nagu ikka, kusagil vahepeal.

Keelenormi muutumist on hea vaadelda tagantjärele. Esimeses, saja aasta taguses ÕSis ehk «Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatus» on nüüdsega võrreldes mõndagi teisiti, näiteks osastav kääne: kui meie vaatame pilte ja poisse, siis sada aastat tagasi vaadati pilta ja poissa; kui meie sööme pähkleid, siis toonase normi järgi söödi pähklaid. Minust vanemad inimesed õppisid koolis käänama muuseum: muuseumi: muuseumi, aga alates 1972. aastast on õige ka muuseumit. Tänini küsitakse keelenõust sõna korsten käänamist, ehkki alates 1999. aasta ÕSist võib käänata nii korstent kui ka korstnat. Alates samast ÕSist on lubatud osa pesa-tüüpi laensõnu käänata ainsuse osastavas ka pere-tüübi järgi: kannab mini ehk minit, harrastab sumo ehk sumot, sööb soja ehk sojat.

Meenutan, et sõna pesa käändub pesa: pesa: pesa, aga sõna pere käänatakse pere: pere: peret. Milleks see meeldetuletus? Aina rohkem käänatakse I-vältelisi pere-tüüpi sõnu ainsuse osastavas pesa-tüübi järgi – ilma t-lõputa. Ka lugeja võib oma keeletaju testida. Kas te külastate oma pere või oma peret? Kas kuulate igavat kõne või igavat kõnet? Kas tahate näha suurt ime või suurt imet? Kas sööte head lõhe või head lõhet? Kas kohtasite Mare ja Ene või Maret ja Enet? Kui küsitud sõnade osastav kääne peaks lugeja arvates lõppema t-ga, siis suudab ta veel pere-tüüpi pesa-tüübist eristada. Kui osa sõnu tundub käänduvat t-ga ja osa ilma, siis on need tüübid lugeja peas segunemas. Kui aga õiged tunduvad ainult ilma t-lõputa vormid, siis on selle lugeja keeles osa pere-tüübi sõnu läinud üle pesa-tüüpi.

Miks see toimub, on raske aimata. Ehk on tegu eestlase loomupärase hirmuga valesti rääkida? Mitmed meist said eesti keele tunnis põrkida, kui ütlesid «emat» või «tädit». Kas seetõttu tundub turvalisem ühte nägu lühikestes sõnades käändelõpp ära jätta? Või tekitab segadust hoopis eelmainitud vabadus käänata osa pesa-tüüpi sõnu pere-tüübi järgi, mis paneb arvama, et ehk on ka vastupidi õige? Huvitav, et see käändtüübinihe ei puuduta aga II-vältelisi pere-tüüpi sõnu (nt sake, jope, beibe, tilde, talje, lible jt), mida pesa moodi käänama ei kiputa. Keeleuurijatele igatahes materjali jagub.