Teadusest saadavate hüvede paremaks mõistmiseks tasub kogu teadusmaailma kujutada suure puuna, mille harudel istuvad teadlased ning valmistavad pikaajalise tööna majanduslikult kasulikke vilju, kirjutab akadeemik Enn Tõugu.
Tellijale
Enn Tõugu: kuidas noppida teaduspuu vilju?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui soovime arutleda teaduse kasulikkuse või vajalikkuse üle, peaksime võtma appi mingi teadusmudeli. Selles peab olema info, mis ütleb, mida annab meile iga teadusesse investeeritud euro. Aga ka seda, millistesse teaduse valdkondadesse tasub ressursse paigutada. Jätame kõrvale Exceli-põhised mudelid ja muud tabelid, mis sobivad ekspertidele, kes on huvitatud kvantitatiivsetest otsustest. Sel juhul peame esimesele küsimusele vastust otsima pigem kirjandusest, kus üldiselt väidetakse, et iga teadusesse paigutatud euro annab mitu tagasi. Küsimuseks jääb, mis aja jooksul, aga ka kuidas või kuhu paigutatult.
Proovime siin hoopis lihtsa kvalitatiivse mudeliga läbi ajada. Selleks võtame puu, mille harud on teadusvaldkonnad ja peenemad oksaraod on projektid või probleemid, mille kallal töötatakse. Hea tulemus ilmneb sellel teaduspuul oksa küljes rippuva viljana, mida saab noppida ja kasutada. Muidugi, sellel puul valmib suuri ja väikseid vilju, samuti häid ja halbu, isegi mürgiseid ning ohtlikke, nagu näiteks tuumapommid ja keemiarelvad.
Iga puu vajab kasvamiseks ja viljade kandmiseks väetist ja vett – võiksime öelda, et ressursse. Abstraktselt mõõdetakse teaduspuule vajalikke ressursse küll rahaga, aga konkreetsemal vaatlusel on tegemist inimeste, teadmiste, ruumide, aparaatide ja palju muuga.