Riigikogu

FOTO: Tairo Lutter

Valimised on ukse ees. Ja ukse taga on vaid 101 vaba kohta. Nagu keskealised ja vanemad inimesed mäletavad, kui on defitsiit, läheb trügimiseks nagu vanasti restorani trepil. Uksest on vaja iga hinna eest sisse pääseda, hea elu on ju teisel pool.

Kõik siiski ei trügi. Mõnel kas on mujalgi hea elu või siis on tal lihtsalt sügavalt savi.

Viimaseid on nii poliitikute kui valijate seas küll ja veel. Neid ei huvita. Ei huvita argumendid, ei huvita suur pilt, ei huvita karm reaalsus. Huvitab võimalus ennast korraks hästi tunda, virutada nagu väike Lesta saksale mätas näkku ja pomiseda Tõnissoni moodi: «Mis nad siis tulevad siia meie õue peale kaklema!»

Valimiste paar keskset küsimust ongi ajast aega esiteks see, kui ülbelt ja häbematult trügitakse, ja teiseks see, kas pealtvaatajad otsustavad kõrgemalt hinnata süüdimatut sõnapeksu või ratsionaalset ja argumenteeritud tulevikuplaani.