Antisemiitlike juhtumite tulva ja paremäärmusliku Saksamaa Alternatiivi esilekerkimise tõttu on paljud sakslased hakanud tõmbama paralleele oma maa ajaloo kõige süngema perioodiga. Kuid selleks, et mõista, mis toimub Saksamaal – ja õigupoolest kogu läänes –, tuleks tegelikult pöörata pilk hoopis tulevikku, kirjutab mõttekoja Euroopa Välissuhete Nõukogu direktor Mark Leonard.
Ehkki viimasel ajal on ajakirjanduses kõlama jäänud Briti Tööpartei antisemitismiskandaal, on Saksamaal samal ajal samal teemal arenenud palju sügavam debatt. Selle juures valmistab suurimat muret tõsiasi, et paigast nihkuma on hakanud sakslaste Vergangenheitsbewältigung’i ehk kollektiivse projekti, mille siht on toime tulla maa Teise maailmasõja aegse minevikuga, põhilised alused.
Ainuüksi viimasel aastal on Gelsenkirchenis heidetud sünagoogi aknasse kivi, meeleavaldustel põletatud Iisraeli lippu ja tänaval kallale tungitud jarmulkat kandnud berliinlasele.
Ajalooga leppimine on olnud raske ja keeruline. Otse sõja järel läbis Saksamaa mitmeid etappe, mil eitati üldse natsirežiimi toime pandud kuritegusid. Kuid 1968. aastal puhkes põlvkondadevaheline kultuurisõda ning natsismiaja lapsed pidid hakkama vanemate vastutust tõsiselt võtma. See tipnes Punaarmee Fraktsiooni (RAF) äärmusse kalduva vägivallaga. 1980.-1990. aastatel kasvas ajaloouurimise edenedes natsirežǐimi kuritegude kirjelduste hulk aina suuremaks ning maa poliitiline juhtkond jõudis konsensusele, et Saksamaa ajalooline süü ja vastutus tuleb asetada riigi ajaloos kesksele kohale.
Kuid alates 2015. aastast, mil kantsler Angela Merkel kuulutas välja Willkommenskultur’i («külalislahkusekombe») poliitika ja avas Saksamaa uksed Süüria konflikti põgenikele, on Saksamaa juhtkonnas, eriti aga riigi juudi kogukonnas, tekkinud ärevus antisemitismi uue peatõstmise pärast.
Ainuüksi viimasel aastal on Gelsenkirchenis heidetud sünagoogi aknasse kivi, meeleavaldustel põletatud Iisraeli lippu ja tänaval kallale tungitud jarmulkat kandnud berliinlasele. Mis veel hullem: need rünnakud, mida mõnikord on toime pannud immigrandid, on langenud kokku paremäärmusliku Saksamaa Alternatiivi (Alternative für Deutschland, AfD) populaarsuse kasvuga. AfD kasutab praegu oma seisundit parlamendi peamise opositsioonierakonnana ära vastutamiskultuuri kahtluse alla seadmiseks, ehkki on samal ajal lubanud kaitsta Saksamaa juute islamistliku taustaga antisemitismi eest.
Juutide ründamine on tekitanud ägeda reaktsiooni paljudel sakslastel, kes arvasid, et niisugused juhtumid on jäädavalt avalikust elust kadunud. Ent lisaks nähtavatele rünnakutele on Saksamaa juudid hakanud kõnelema varjatumatest muudatustest igapäevaelus sedamööda, kuidas suurlinnad Frankfurt, Hamburg ja Berliin on muutunud aina mitmekultuurilisemaks.
Sakslaste Vergangenheitsbewältigung’i vastu töötab praegu koguni neli paralleelset tendentsi. Esiteks on holokaust mälu asemel saanud ajaloo osaks. Viimaste ellujäänute ja läbiviijate surres kaob noorematel sakslastel tõeline side minevikuga. On tuntav vahe, kas natside kuritegudega on seotud sinu vanemad või vanavanavanemad. Selles pole õieti midagi üllatavat, et nooremad sakslased ei tunne nii sügavat ajaloolist vastutust.
Teiseks moodustavad aina suurema osa rahvastikust valdavalt muslimitega asustatud maadelt pärit sisserändajad. Selle grupi liikmetel pole isiklikke sidemeid sakslaste möödanikukuritegudega ja tihtipeale on neisse juba väiksena süstinud antisionistlikku meelsust režiimid, kes taotlevad legitiimsust muu hulgas solidaarsuse kaudu palestiinlastega.
Kolmandaks ei ole enamik sakslasi kunagi kohanud ega arvatavasti ka kohtu ühegi juudiga juba puhtalt seepärast, et juudid moodustavad rahvastikust kaduvväikese osa. Frankfurdis, kus elab Berliini järel riigi suuruselt teine juudi kogukond, on neid kõigest 7000 – seda linnas, mille tõmbepiirkonna elanike arv ulatub 5,7 miljonini.
Ja viimaks on Iisraeli valitsuse aina radikaalsem ja natsionalistlikum juudi identiteedi toonitamine hakanud muutma antisemitismi palet kogu maailmas: Iisraeli-vastased meeleolud segunevad vaenuga juutide vastu.
Paljudel, kes on neid suundumusi jälginud eemalt – või isegi Saksamaal viibides –. kõlab kõrvus 1930. aastate kõma. Ent juudi päritolu inimesena, kes praegu taotleb Saksamaa kodakondsust, julgen väita, et antisemitismi taastärkamine Saksamaal on rohkem seotud maa globaalse tuleviku kui verise minevikuga. Samal ajal sageneva jutuga Heimat’ist («kodumaast») ja Saksamaa staarjalgpalluri väljaarvamisega foto pärast koos Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğaniga on täiesti selge, et Saksamaa üritab oma rahvuslikku identiteeti sobitada üleilmastumisega.
Kohtusin hiljaaegu ühe suurema Saksa linna juudi muuseumi juhtkonnaga ja olin hämmastunud, millise tõsidusega nad antisemitismi probleemi käsitlesid. Esiteks üritasid nad nõndanimetatud juudiküsimust «deisraeliseerida», näidata, et juudi ajalugu on ühtlasi saksa ajalugu, mida ju tõendavad nagunii loendamatud uurimused juutide panuse kohta saksa kultuuris.
Veel olulisem on ehk see, et juudi kogukond üritab spetsiaalselt jõuda kokkupuuteni ka uute (moslemitest) immigrantidega, kellele tuleb selgitada, et juudid on ajalooliselt olnud ohvrid, mitte rõhujad.
Saksamaa juudi kogukond mõistab samuti tarvidust koondada tähelepanu Saksamaa erilise vastutuse asemel eelkõige arutelule kooseksisteerimise, mitmekultuurilisuse ja religioonide dialoogi üle. Selle siht on tõmmata kaasa eriti noori sakslasi, et nad kohtuksid ja suhtleksid juutidega.
Veel olulisem on ehk see, et juudi kogukond üritab spetsiaalselt jõuda kokkupuuteni ka uute (moslemitest) immigrantidega, kellele tuleb selgitada, et juudid on ajalooliselt olnud ohvrid, mitte rõhujad. Sellega on kaasnenud paralleeli tõmbamine diskrimineerimise, mida peavad taluma tänased sisserändajad, ja kannatuste vahele, mida on juudid pidanud minevikus üle elama. Loodetavasti suudetakse ühise rõhutute kultuuri raames luua sildu religioonide vahel.
Ajal, mil Saksamaa seisab silmitsi aina tõsisemate aruteludega identiteedi üle, tuleb eliidil sellega filosoofiliselt kohanduda ning innustada aina mitmekesisemat elanikkonda tihedamale dialoogile. Praeguse aja identiteedipoliitika probleemid ei süvenda ainult antisemitismi, vaid rassismi üldisemalt. See kehtib ühtmoodi Saksamaa kui ka Ühendkuningriigi ja teiste lääneriikide kohta.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
© Project Syndicate 1995–2018