Heelia Sillamaa 

FOTO: Kristi Tüvi

Et analüütikutel pole muud teha, kui kirglikult randi kõikumisel silma peal hoida ja sellest Bloombergi vahendusel ka teistele teada anda, on iseenesest tore. Välismeediat ummistavad arvamuslood LAVist kui uuest Zimbabwest kõlavad aga kui joodiku heietamised, kes sooviks tähtsatel teemadel hirmsasti sõna võtta.

Tõsi, praegu võimul oleva partei ANC juht ja LAVi president Ramaphosa on oma heakskiidu andnud radikaalse opositsioonipartei EFF-i valimiste eelsele ideele muuta põhiseadust nii, et riik saaks valgetelt hüvitist maksmata maad ära võtta. Samas tuleb mõista, et võimupartei valijateks on läbi aastate olnud vaesed maal elavad mustanahalised.

Opositsioonierakonna lihtne sõnum «võtame valgetelt maa ära ja anname teile» on neile justkui loodud. Nii ei saa ka võimul olija oma toetusega valimiste eel riskida ja radikaalidele vastu vaielda.

Oleks sinisilmne arvata, et kõrgelt haritud ärimehe taustaga president on nii loll, et naabritega samasse ämbrisse astuda. Riigil pole mingisugust kavatsust valgete tagaaias kasvavate apelsinide järele ahnitsema hakata.

On kahetsusväärne, et rünnakud valgete farmerite vastu on sagenenud, kuid inimlikult mõistan pikalt ebaõigluse all kannatanute viha.

Maareformi eesmärk on muuta ühiskonna struktuuri nii, et maa ei kuuluks enam kitsale jõukale kildkonnale. Tänasel päeval kuulub aga kaks kolmandikku kogu riigi põllumaast valgetele. Seega tuleb mõista, et tegemist pole valgete tagakiusamisega, vaid võõrandada soovitakse maalappe, mis juba aastaid kasutuseta seisnud.

Elanud ise LAVis nagu kanake puuris elektriaedade taga, ei leia ma, et provotseerivate loosungite taga peituv idee oleks halb. Kui suurem osa elanikkonnast elab üksteise otsas töötuna slummides, on paratamatu, et sealsed valged, kelle jõukus aknast ja uksest välja pressib, peavad kuritegevuse eest end aia taha peitma. On kahetsusväärne, et rünnakud valgete farmerite vastu on sagenenud, kuid inimlikult mõistan pikalt ebaõigluse all kannatanute viha. Kui anda neile võimalus ilma röövimata ja kerjamata hakkama saada, muutuks paremaks ka jõukate valgete elu.

Sealjuures ei ole hüvitiseta maa võõrandamises midagi uut – sama tehti nii Eestis kui ka Lätis omariikluse algusaastatel. Kui Soomes suudeti maad reformida nii, et riik ostis maa suuromanikelt lihtsalt välja, siis LAVis oleks see mõeldamatu. Peale selle, et tegemist pole just kõige jõukama riigiga, teeb olukorra keeruliseks ka maalappide soolane hind – seda eriti idas, kus maapõues rikkalikult maavarasid.

Valgetelt maa võtmine on valus teema, kuid kui muud võimalust pole ja 20 000 hektari omanik paar hektarit loovutades vaesemaks ei jää, ei olegi see kõige hullem lahendus pikalt kestnud probleemile.