/nginx/o/2018/08/24/11309636t1hb2de.jpg)
Naisajakirjanikud langevad meesajakirjanikest palju suurema tõenäosusega ühismeedias ahistamise ja digitaalse kiusamise ohvriks. Ent hoolimata tõsistest pingutustest soolise tasakaalu saavutamiseks ajakirjanduses peetakse naiste üht suurimat ohtu endiselt teisejärguliseks, kirjutab Hannah Storm.
Enne kui internet korraldas revolutsiooni uudiste hankimise ja jagamise viisis, polnud ajakirjanikel õigupoolest tarvidustki muretseda virtuaalse vägivalla ohu pärast. Nende peamised ohud olid erialased, eelkõige füüsiline ja psüühiline turvalisus õnnetuste ja sõjaliste kokkupõrgete kajastamisel. Kuid tänapäeva ajakirjanduse lahinguväli on aina enam kandunud internetti – ning aina rohkem on tule alla sattunud just naised.
Ühendkuningriigis tegutseva mõttekoja Demos andmetel langevad naisajakirjanikud meesajakirjanikest kolm korda tõenäolisemalt Twitteris halvustavate kommentaaride ohvriks, kusjuures nende suhtes kasutatakse tihtipeale seksistlikku keelt, näiteks sõnu «lirva» ja «hoor». 2016. aastal avaldas Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsioon uuringu tulemused, millest selgus, et ajakirjanduses töötavad naised langevad kogu maailmas ebaproportsionaalselt palju sooliste rünnakute alla. Organisatsioon nentis, et sellistel rünnakutel on «otsene mõju nende turvalisusele ja edaspidisele tegevusele internetis».
Vägivallaga ähvardamine ajakirjanduses töötavate naiste suhtes laieneb sageli nende pereliikmetele. Selliste rünnakute mõju süvendabki nende intiimne loomus, sest need ei ole suunatud mitte nende professionaalsete, vaid isiklike omaduste vastu. Me võime siin näha virtuaalse, füüsilise ja psüühilise turvalisuse segunemist.
Niisugune digitaalne mürgisus ei ole muidugi midagi uut, aga üsna selgelt on naistevihkajalik toon süvenemas. Kui ajakirjanduse juhid ei võta asja tõsiselt, võidakse naisajakirjanike hääl sootuks vaigistada.
Niisugune digitaalne mürgisus ei ole muidugi midagi uut, aga üsna selgelt on naistevihkajalik toon süvenemas.
Teine viis, millega naisajakirjanikke sageli internetis rünnatakse, on nende töö või maine naeruvääristamine. Juba praegu on tõendeid, et naised rakendavad enesetsensuuri ja tõmbuvad tagasi teatavate teemade kajastamisest, eriti kui asi puudutab inim- ja muid õigusi ning marginaliseeritud kogukondi. Ent sel moel vaikib ka nende hääl, kelle muresid ajakirjandus peaks kajastama.
Tõsi, mõned naised on asunud vägivallale vastulööki andma ega soostu võitu trollidele jätma. Rootsikreeklasest ajakirjanik Alexandra Pascalidou, kes sai ähvardusi nii internetis kui ka päriselus inimõigustega seotud teemade kajastamise eest, on oma kogemustest avalikult kõnelnud ja isegi avalikult andestanud ühele neonatsile, kes pidas tema vastu tõsist laimukampaaniat. Möödunud aasta lõpul meediakonverentsil News Xchange kõneldes nimetas Pascalidou oma kohuseks tõmmata tähelepanu rünnakutele, mida nii tema kui ka teised naisajakirjanikud peavad lakkamata taluma. «Me vajame rohkem meie moodi inimesi,» sõnas ta. «Kuni meid on vähe, on meid palju hõlpsam ära hirmutada.»
Samamoodi sõnakas on CNNi endine sõjakorrespondent Maria Ressa. Filipiini uudisteportaali Rappler.com asutaja ja tegevjuhina on ta olnud 2016. aastast peale seksuaalse ahistamise kampaania objekt. Ressa on lausa kaotanud järje, kui palju kordi on teda tappa ähvardatud, ja sõnab, et ükski varasem füüsiliste konfliktide kajastamise kogemus ei olnud suutnud teda ette valmistada nii rängaks vägivaldsete ähvarduste tulvaks, mis on nüüd tabanud teda ja teisi Rappleri töötajaid.
Kuid ta võitleb selle vastu strateegiaga, millest võiksid õppust võtta teisedki ajakirjanduse juhid, kes mõistavad internetiahistamise tõsidust. Tema taktikavaramusse kuulub näiteks uuriva ajakirjanduse vahendite kasutamine ahistajate tuvastamiseks ning ta on avalikult kutsunud ühismeediaplatvorme astuma innukamalt ahistajate vastu ja tunnistama psühholoogilist mõju, mida nende tegevus ohvritele avaldab.
Paraku ei ole suur osa internetis rünnakute ohvriks langenud naisajakirjanikke sugugi nii valmis oma ahistajatele vastu astuma. Paljudes on pelgus maine- või suisa füüsilise kahju ees tekitanud omamoodi häbitunde, mis pärsib tugeva ja väärika vastulöögi andmist.
Vaikimist võib tegelikult mõista: lõppeks on ju oma tõde selleski, et trollidega vaidlusse laskumine ainult õhutab internetis levivat viha. Kuid vaikides langevad rünnatud ja nende toetajad sisuliselt ohvriks kaks korda: kõigepealt ründajate sõnade ja tegude läbi, seejärel võimetuse tõttu neile kuidagigi vastata. See on üsna vanamoeline soolise diskrimineerimise vorm, lihtsalt uudses digitaalses kuues.
Nii ütles üks naiskolleeg, et ei soovi saadud ahistavat postitust suure kella külge panna, sest see oli ju «ainult» vägistamisega, mitte tapmisega ähvardamine nagu ühel tema töökaaslasel.
Enamik naisajakirjanikke, keda ma isiklikult tunnen, möönavad enesetsensuuri rakendamist oma internetitegevuses. Väga paljud on üldse loobunud sellistest ühismeediaplatvormidest nagu Twitter, Facebook ja Instagram, ehkki ülemused survestavad neid «olema ühenduses» oma publikuga. Juba ennast tõestanud naisajakirjanikele ei pruugi digitaalne tagasitõmbumine olla eriline probleem. Aga alles ajakirjanikutee alguses naiste puhul sisaldab otsus pöörata ühismeediaplatvormidele selg mitmeid kutsealaseid ja mainega seotud ohte. Ehk, kui lihtsamalt öelda, siis sunnivad internetiahistajad naisajakirjanikud võimatu valiku ette.
On küll näiteid, et osa ajakirjanduse juhte on võtnud suuna soolise võrdõiguslikkuse parandamisele, aga paljud ei pööra ometi internetiahistamisele vajalikku tähelepanu. Kui ma olen seda teemat kõrgemate, peamiselt meessoost ajakirjandusjuhtidega arutanud, on enamik olnud vapustatud, kui kuulevad, kui palju ja tõsiselt on nende naissoost kolleege internetis ähvardatud. Aga mis veel hullem, neil pole olnud ka välja käia mõtteid, kuidas probleemiga tegelda.
Vähene teadlikkus on osaliselt tingitud sellest, et naised kipuvad oma internetikogemusi pehmendama – paljud pelgavad, et sellest valju häälega rääkimine võib kuidagi negatiivselt mõjuda nende töökohale. Nii ütles üks naiskolleeg, et ei soovi saadud ahistavat postitust suure kella külge panna, sest see oli ju «ainult» vägistamisega, mitte tapmisega ähvardamine nagu ühel tema töökaaslasel. Teine kolleeg arvas, et vaevalt võetaks tema kogemusi digitaalse vägivallaga tõsiselt, sest see ei toimunud ju «reaalses maailmas».
Me ei saa süüdistada naisi, et nad nii arvavad, küll võime aga nõuda juhtide käest suurema vastutuse kandmist oma ajakirjanike turvalisuse ja julgeoleku eest. Praegu ei ole suurem osa meediaorganisatsioone suutnud isegi probleemi olemasolu aduda, aga kui see peaks põhjustama naiste ohtrama lahkumise ajakirjandusväljalt, kalduks meedia veel enam meeste maailma poole kiiva kui praegu.
On igati mõistetav, et ajakirjanikele traditsiooniliselt ohtliku ja vaenulikugi õhustikuga keskkonnad, näiteks sõjatsoonid, tõmbavad endale suurema osa nii ajakirjandusjuhtide kui ka auditooriumi tähelepanust, nii et tuleks tähele panna, et häirekella löömine internetiahistamise ümber ei tähenda sugugi nende ohtude tähtsuse alandamist, mis ajakirjanikke neis tingimustes ähvardavad. Aga siiski, nagu teavad hästi kõik naisajakirjanikud, jätab oma armid ka digitaalne lahing. Kui naised tahavad liikuda ajakirjanduse virtuaalsetel rinnetel viga saamata, ei saa nad üksi ja omapäi lahingusse tõtata, vaid vajavad samamoodi toetust.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Hannah Storm on Rahvusvahelise ajakirjanduse turvalisuse instituudi (International News Safety Institute) direktor.
© Project Syndicate 1995–2018
/nginx/o/2018/08/24/11309023t1h21d7.png)