Raha

FOTO: SCANPIX

Eesti võrdlemine teiste endiste siirderiikidega näitab, et demokraatia ja jõukus käivad käsikäes ning rikkaks saamiseks ei piisa ainult oma riigi olemasolust, kirjutab Mats Kuuskemaa. 

Kümmekond aastat tagasi õpetati mulle ülikoolis siirdemajandust (analüüsib üleminekut kommunistlikust plaanimajandusest kapitalistlikule turumajandusele). Eesti oli teiste endiste siirderiikidega võrreldes pea igal alusel 1. kohal, kuid britist õppejõud teatas, et «see ei loe, sest seal elab ainult 1,3 miljonit inimest – neil on ju kõik palju lihtsam!»

Paljud eestlased leiavad, et oleme põhjaeurooplased ning Ida-Euroopaga pole meil mingit pistmist (ning paljuski on neil õigus). Kuid 1991. aastal ei vaidlustanud meie idaeurooplust pea keegi. Nõukogulik plaanimajandus oli kokku kukkunud. Poodides haigutas tühjus. Riigikassa oli tühi. Eestil puudus rahvusvaheline tunnustus ning riigis viibis Vene sõjavägi. Teisel pool raudset eesriiet olid üles kasvanud kaks põlvkonda, kellele ei oldud koolis õpetatud, kust Eestit kaardi pealt üles leida. Seega hinnates, kuidas on Eestil läinud 27. iseseisvuse taastamise järgsel aastal, on meil ehk midagi uut õppida ka end Ida-Euroopa ja endiste NSVLi liiduvabariikidega võrreldes, millest me 1990ndatel lahti ütlesime.

Eesti võrreldes teiste endiste siirderiikidega

Kõrvutades, kuhu on jõudnud Eesti ja teised endised siirderiigid elatustasemes ja demokraatias, jõuame huvitavate tulemusteni. Nii elatustaseme (SKT 1. inimese kohta, IMF 2017) kui ka demokraatia toimimise hindamisel (Democracy Index 2017, Economist Intelligence Unit) moodustavad esikolmiku ühed ja samad riigid. SKT osas juhivad Sloveenia (34. koht maailmas), Tšehhi (37.) ja Eesti (38.).

Kõige demokraatlikumaks peetakse Eestit (30. koht maailmas), Tšehhit (34.) ja Sloveeniat (36.). Ka alumises kolmikus figureerivad paljuski samad riigid. Vähemdemokraatlikemaks hinnati Usbekistani (158.), Tadžikistani (158.) ja Türkmenistani (162.). Nii Usbekistan (148.) kui ka Tadžikistan (164.) kuuluvad ka SKT osas alumisse kolmikusse. Türkmenistan on juhtumisi nafta- ja maagaasiriik. Mõlema võrdlustabeli esiotsas figureerivad peaaegu eranditult Euroopa Liitu kuuluvad endised siirderiigid.

Omariiklus ei ole paljudele siirderiikidele toonud vabadust ega rikkust

Oma riik – see on igaühe jaoks käega katsutav. Eesti riigi olemasolu seostatakse ka vabaduse ja vabaks olemisega. Ometi näitab Eesti võrdlemine teiste endiste siirderiikidega, et demokraatia ja jõukus käivad käsikäes ning rikkaks saamiseks ei piisa oma riigi olemasolust. Võrdlus näitab ka seda, et ELi liikmesus on jõukusele ja demokraatiale kaasa aidanud. Võime teha järelduse, et kui soovime saada viie rikkaima hulka, võib abiks osutuda ka viie demokraatlikuma hulka pürgimine.

Ometi tundub, et 27 aastat ei ole olnud piisav aeg, et saaksime päris täpselt aru, mis loom see demokraatia ikkagi on ning kellele seda vaja on. Käesolev aasta on olnud taasiseseisvunud Eesti ajaloos erakordne – ei lähe mööda nädalatki, kui rünnatakse mõne demokraatliku institutsiooni sõltumatust, soovitakse ära võtta mõne poliitilise vastase kodakondsus, valimisõigus või saata kedagi sunnitööle.

Võime teha järelduse, et kui soovime saada viie rikkaima hulka, võib abiks osutuda ka viie demokraatlikuma hulka pürgimine.

Premeerime poliitilist jõmmikultuuri

Nagu ka esimese Eesti Vabariigi ajal on Eesti kiire areng toonud suure erinevuse inimeste sissetulekutes, mis on üks põhjustest, miks osa meist leiab, et nendest ei hoolita või neid ei kuulata. 1930. aastatel asus suur hulk eestlastest toetama vapse ning ka tänapäeval ihkab suur hulk meie rahvast suurema ornungi poole. Ainult et loomulikult soovitakse, et karmima korra võiks peale suruda mõnele naabrile, rahvusvähemusele või ühiskonnagrupile, kuhu ise ei kuuluta. Kui me demokraatiat ega demokraatlikke valitsemistavasid oluliseks ei peaks, siis võiks ju olla hea tunne küll, kui saaks valida kellegi, kes piltlikult öeldes Eesti lipu kätte võtaks ja sellega kõigile vastastele kõige kõvemini virutaks!

Kui jääb kaela mõni kriminaalkaristus, saab öelda, et hoopis terve riigi prokuratuur on üks pätikari. 

Meeldib see meile või mitte, kuid märgatav osa meie rahvast peab sellist tegevust eestimeelseks. «Õige eestlane» ei jäta ka kunagi jonni ning kui häda käes, on alati süüdi keegi teine. Kui jääb kaela mõni kriminaalkaristus, saab öelda, et hoopis terve riigi prokuratuur on üks pätikari. Kui käid välja mõne (enda meelest geniaalse) mõtte, kuid meediast järgneb aplausi asemel kriitikatorm, saab öelda, et mind vaesekest «suukorvistatakse» ning meedia olla kallutatud.

«Demokraatia» on absoluutne mõiste

Demokraatia lõhkumise esimene samm võib olla selle mõiste hägustamine. Just selline olukord tekkis selle aasta alguses, kui üks juhtivpoliitik teatas, et toetab «demokraatiat», kuid ei toeta «liberaaldemokraatiat». Hästi toimival demokraatlikul riigikorral on aga omapära kaitsta kõiki võrselt – alates kristlikest fundamentalistidest kuni äärmusvasakpoolseteni. Seetõttu on «demokraatia» mõiste absoluutne ning (rahva)võimu vormina saab üks riik olla vaid paremini toimiv demokraatia (inimesed on võrdsemini esindatud ja neil on rohkem võimalusi ühiskonnaelus kaasa rääkida) või vähem demokraatlik (kuni mingist piirist on tegu poolautokraatliku või autokraatliku riigiga). Kuna demokraatia on oma olemuselt liberaalne (kaitseb kõiki), siis ainuke alternatiiv sellele on diktatuur.

Demokraatlik riigikord vajab vastaste aktsepteerimist

Kas tead, miks on Briti parlamendis valitsuse ja opositsioonipinkide vahel nii pikk tühjus? Väidetakse, et sellepärast, et ei saaks teisele poolele mõõgaga kallale minna. See võtab hästi kokku demokraatia põhiolemuse – vastasele mõõgaga kallale minek või näo täis sõimamine välistavad igasuguse arutelu.

Eestlased on nüüdseks ära õppinud küll poliitikas osalemise, kuid me tahame, et meie hääl jääks teistest valjemini kõlama. Seetõttu ei peeta demokraatlike institutsioonide kaitsmist või nende vajalikkuse selgitamist kuigi oluliseks. Reitingutes tõusevad ju ikkagi need, kes teistele paremini ära panevad, mitte need, kes hakkavad mingist abstraktsest demokraatiast jahuma.

Kui kevadel käidi välja mõte, et Eesti vajavat justiitsreformi, et saaks valida kohtunikke ning nende otsuseid rohkem mõjutada, asusid kohe kohtute iseseisvust kaitsma vaid kaks kohtunikku. Samal ajal toimunud ministri tagasiastumise vastu võttis sõna üle kümne poliitiku ja ühiskonnategelase, mistõttu võis rahvale jääda mulje, et Eesti vajas tollast isikut töö- ja terviseministrina märksa enam, kui vajame sõltumatut kohtusüsteemi.

Demokraatia ja majanduse õitseng vajavad samu tingimusi

Alatihti küsitakse minult, kuidas toimib üks riik, millel on sama suur rahvaarv kui mõnes teises riigis asuval linnal või linnaosal. Väikest ja avatud riiki kannatab võrrelda ettevõttega, mille aktsionärid me oleme. Kui vaevume ettevõtte strateegias ja juhtimises kaasa rääkima, võime lihtsa vaevaga tulemust mõjutada. Kui püüame aktsionäride koosolekul üksteisest üle karjudes võimalikult paljudel näo täis sõimata ning seejärel valime juhatuse, kes lubab kõige kõvakäelisemat juhtimist, seab kõikidele olulistele ametikohtadele oma semud, annaks vatti kõigile, kes julgevad isiklikku arvamust omada, mõjutaks see üsna pea ettevõtte innovaatilisust. Targemad töötajad lahkuksid. Kahaneva kasumlikkuse tõttu jääksid peagi ka dividendid välja maksmata.

Alatihti küsitakse minult, kuidas toimib üks riik, millel on sama suur rahvaarv kui mõnes teises riigis asuval linnal või linnaosal

Demokraatliku riigikorraga on täpselt samamoodi. Eesti poliitikas lokkab enneolematu näo täis sõimamise kultuur, mis varjutab sisulisi arutelusid ning poliitikast hoitakse üha suurema kaarega eemale. Kui me ei oska hinnata demokraatlikku riigikorda ja demokraatlikku suhtluskultuuri ega kaitse demokraatia toimimiseks vajalike institutsioonide sõltumatust, muutub aga Eesti ajapikku vähem demokraatlikuks või sootuks autokraatiaks.

Mõnelegi meist tundub ilmselt, et ehk olekski elu niiviisi lihtsam ja parem, peaasi et võimulolijad siunaks neid, kes meile endale ka ei meeldi. Eestit endiste kommunismimaadega võrreldes saame aga teada, et kui Eesti oleks vähem demokraatlik, väheneks majandusvabadus ning varem või hiljem oleks demokraatia mõranemise mõju tunda ka meie rahakotile.

Autor väljendab artiklis isiklikke vaateid