Kristjan Luhamets: truudusetust soosivad tõekspidamised hävitavad elu niikuinii, olgu kummiga või kummita

EELK Tartu Pauluse koguduse õpetaja Kristjan Luhamets. Foto: Erakogu

Poe kõrval seisab suurte tähtedega: «Tee Eestile kingitus – kasuta juhusuhtes kondoomi». Ei, need sõnad polnud aerosooliga seinale soditud, vaid plakatile trükitud. Mina maksumaksjana olen selle Tervise Arengu Instituudi (TAI) kampaania kinni maksnud. Miks, küsib vaimulik Kristjan Luhamets.

Ma pole kunagi olnud juhusuhtes, sest ma ei pea seda õigeks. Kas siis nüüd, kui tahan Eestile kingitust teha, peaksin ikkagi sellele mõtlema? Saan aru, et kampaania ei ole minusugusele mõeldud, aga võibolla pole ka «Eesti 100» mõeldud minusugusele.

TAI kinnitab, et kondoom on kõige kindlam ja soodsam viis HIV-i ja teiste seksuaalsel teel levivate nakkuste vältimiseks. See väide on vale. Hoopis truudus on kõige kindlam ja soodsam viis HIV-i ja teiste seksuaalsel teel levivate nakkuste vältimiseks. Juhusuhtes tekitab kondoom illusiooni kaitstusest, sest ta kaitseb küll nakkuste eest, aga suguhaigused moodustavad vaid väikese osa hädadest, mis juhusuhtega kaasnevad.

Truudusetu eluga lõhub inimene oma hinge ära tükkideks. Ja mitte ainult enda oma – truudusetuse tagajärjeks on purunenud suhted, vanemateta jäänud lapsed, mitmesugused sõltuvus- ja psüühikahäired – mitmeks põlvkonnaks võib normaalse eluga hüvasti jätta. Ja see on siis kingitus Eestile?

Hümni lauldes lubame oma isamaale surmani truuks jääda. Aga kes teab, mis on truudus? Kindlasti mitte harjumus ega paratamatus, vaid truudus on teadlik valik.

On mõistetav, et kloaagist välja ronimiseks tuleb ka käed mustaks teha, kuid antud juhul ei ole ma kindel, kas tegu on ikka välja ja mitte sissepoole ronimisega. Poolikud lahendused ei saa olla eesmärk. Eesti riigil peab olema julgust seada kõrgemaid sihte ja paremaid eesmärke!

Hümni lauldes lubame oma isamaale surmani truuks jääda. Aga kes teab, mis on truudus? Kindlasti mitte harjumus ega paratamatus, vaid truudus on teadlik valik. See pole hetkeline meeleliigutus, vaid püsiv otsus. Sellepärast ei saa me täna teada, kes meist on truu, sest see selgub tagantjärele.

Peolauas tõi ettekandja kõigile seaprae. Üks tüsedam härrasmees poetas: «Oih, ma hakkasin just dieeti pidama...» Ettekandja oli viivuks segaduses, aga härra ütles: «Pole viga! Küll ma homme jätkan!» ja lasi prael hea maitsta. Järelikult polnud tal dieedipidamine tegelikult üldse plaanis. Või lihtsalt juhtus, et sõi ühe prae? Eks juhused avanevad eelkõige neile, kes sinnapoole pürgivad. Truudusega on sama lugu - kergesti võib selguda, et see polnudki plaanis. Ütlemises «homme olen jälle truu» ei väljendu truudus.

Truudus ei ole selleks, et nii on kasulikum, sest homme võib kasulikum olla teisiti. Truudus lähtub tõekspidamistest. Need tõekspidamised, mis truudusetuse heaks kiidavad, hävitavad elu niikuinii, olgu kummiga või kummita. Aga on ka paremaid tõekspidamisi, mis ütlevad näiteks, et abikaasale tuleb olla truu. Kes ei ole, selle kohta leidub vulgaarses keeles lugematu hulk väljendeid. Oma Jumalale ja põhimõtetele tuleb olla truu. Meest sõnast, härga sarvest! Kes seda ei ole, teda ei saa kahjuks tõsiselt võtta. Hümn ütleb, et Eestile tuleb olla truu. Kes ei ole, jääb kodutuks. Valik on igaühe enda teha. Riigi asi on propageerida paremaid valikuid. Truudus on parem. Võin seda kinnitada.