Aarne Mäe: me peame rääkima minust poliitikas

Aarne Mäe Foto: Meelis Meilbaum

President Kersti Kaljulaid kutsus roosiaias peetud kõnes kõiki lööma kaasa Eesti poliitikas. No kas just kõiki, aga ajakirjanikke nimetas ta küll. «Teadlaste, kirjanike, inseneride, ajakirjanike, õpetajate ja arstide aeg Eesti poliitikas ei ole möödas. Vastupidi, me vajame teid. Demokraatlik protsess on sama piinarikas kui loominguline protsess,» ütles ta.

Mulle loomine üldiselt väga suuri piinu ei valmista. Poliitika kohta ei oska öelda. Peaks õige riigipead kuulda võtma ja järele proovima! Valimised lähenevad. Aga milline partei valida?

Kuigi olen 25 aastat ajalehes töötanud, pole ma sugugi nii kuulus kui Baruto, keda kõik erakonnad meelitavad. Ja pole ma kaugeltki nii ihaldatud poliitiline peig kui Indrek Tarand, keda mitu parteid enda peaministrina näeb.

Äkki valiks uute parteide vahel, mis põuajärgse vihmaga ootamatult tärganud. Ent ons neil üldse šanssi? Eesti 200 üritusele mind küll kutsuti, aga see oli nii kaugel, kusagil Paldiski taga, alles ma sealt suvepäevadelt tulin.

Liituks sotsidega, nagu seda teeb enamik kultuuriinimesi? Aga neil on siin esinumber Indrek Saar, vana kamraad Rakvere teatri päevilt. Niikuinii on Indrek juba paigas ja ega teised sealt eriti hääli saagi.

Võtaks Keskerakonna, aga seal ajab korruptsioonitont kõiki taga. Pealegi, Siret Kotka-Repinski minu piirkonna esinumbrina on ka juba kõvasti kanda kinnitanud.

Võtaks Isamaa? Seal on Marko Pomerants, nalja mõistab ja luulet tajub, nagu ma isegi nooruspäevil. Kuigi tuli Res Publicast. Ma kardan, et nemad jälle on künnisega hirmsasti hädas.

Edasi on Reformierakond. Tore ja edukas kamp. Ent neid on jälle kuidagi palju, pealegi toovad maakondadesse alati külalisesinejad. Eelmisel korral oli näiteks Valdo Randpere, keda ma pärast valimisi polegi siinkandis rohkem trehvanud.

Jääb üle EKRE. Mulle nende stiil meeldib. Pealegi on see partei praegu populaarsuse tipul. Neil on kohapealseid tuntud nimesid vaja. Võib-olla rebivad siit mitu kohta ja Anti Poolamets tõmbab mu ka kaasa nagu niuhti.

Mnjaa, aga siis üldsus vaatab viltu ja ma kaotan palju sõpru. Mul on ju sõprade seas ka mõni homo, selline vaikne, mitte nagu need, kes igal pool adopteeritud kaksikutega esinevad.

Ja äkki antakse ainult sada häält. Või kümme? Kus see häbi ots? Kas saaksin tagasi ajakirjandusse? Anvar Samost ja Toomas Sildam ju said. Muidugi, nemad ei olnud ka EKREs.

Samas, kui õnnestub! Olen siis saanud presidenti kuulda võtta. Ausõna, ma ei küsi forelli ja õlle eest kuluhüvitisi nagu Kalle Muuli ega liisi Ameerika kastiautot nagu Tanel Talve. Aga küllap ma selletagi hakkama saan. Loominguline protsess ikkagi. Pealegi demokraatlik.