Oleme jõudnud iseseisvuse taastamise järel punkti, kus võim tähendab ümarat ja viimistletud poliitikat, mis on sama igav nagu kilesse pakendatud viiner. Kahvatu, krimpsus ja maitsetugevdajaga üle külvatud, kirjutab teleajakirjanik Imre Kaas.
Imre Kaas: Eesti poliitika on nagu kilesse pakitud viiner (6)
22. august 2018, 13:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
President Kersti Kaljulaid pidas Eesti iseseisvuse taastamise päeval roosiaias oma ametiaja ühe tugevaima kõne. Riigipea tõi muu hulgas välja momendi, mis seab meie tuleviku tõsiselt ohtu. See on olukord, kus liiga vähe Eesti inimesi tahab teha poliitikat ja presidendil on täiesti õigus – no vaadake ometi seda seltskonda, kes tunglevad pool aastat enne valimisi Toompea eeskojas ja pilluvad rahvale lubadusi, mille täitmiseks peaksime Võrtsjärve põhjast minimaalselt naftat leidma.
Eesti 200 liikumise üle võib ju ironiseerida, aga see on loomulik reaktsioon poliitikale, mida on viimased neli aastat ja enamgi Toompeal aetud. Kes tahakski vaikides pealt vaadata olukorda, kus poliitikategemine meenutab üha enam liinitööd. See on justkui konservivabrik, kus karpi topitakse tonnide kaupa sprotte, mille maitse on meile kõigile tuttav. Ei mingit üllatust. Aeg-ajalt päris mõnus kõhutäis, aga igapäevaselt tarbides muutub läilaks ja vastikuks. Nii soovibki Eesti 200 pakkuda tuttavaks saanud maitsetele vaheldust, kuigi iroonilisel kombel tuleb neil valimiste bürokraatia tõttu erakonnastuda.
Kes tahakski vaikides pealt vaadata olukorda, kus poliitikategemine meenutab üha enam liinitööd. See on justkui konservivabrik, kus karpi topitakse tonnide kaupa sprotte, mille maitse on meile kõigile tuttav. Ei mingit üllatust.
Kahjuks jäi Eesti 200 avalöök ja uudis erakonna moodustamisest kahvatuks. Umbsesse ja kitsasse ruumi kogunes seina ette seisma hulk inimesi, kes tasasel häälel üksteise järel midagi kõnelesid. Nad ei olnud pannud rõhku välisele särale. Polnud trummpõrinat, saluuti ega ilusaid kõrglahutusega droonikaadreid Eestimaast, mis võinuks nende foonil mängida.
Isegi selle peale polnud korraldajad mõelnud, et pakkuda telekaameratele heli. Aga kui sinu erakonnaks sündimist vaatavad otsepildis pealt tuhanded inimesed, võiks ju ometigi kuulda olla, mida sa oma seina taustal räägid. Ühe uue erakonna loomine pidanuks olema efektne sündmus, mis raputab ühiskonda ja mille esimene avalik sõnum puudutab iga vaataja hinge. Selle asemel olid arglikud loosungid ja üks suur igavus. Niiviisi 2018. aastal ajalugu ei tehta.
See hulk inimesi, kes ei suuda valimispäeval valikut teha, on kujunenud hirmuäratavalt suureks. Ilmselt ei tõmba neid enam ka Eesti 200 sarnased parteistunud protestiliikumised, sest Vabaerakonna lugu on kõigil veel valusalt meeles. Kui Vabaerakond moodustati, usuti siiralt, et poliitikat saab teha erakonnaüleselt, kuid reaalsuses selline ideede paabel ei tööta. Oluline on maailmavaade ja konkreetsed sõnumid, millega valija saab suhestuda. Erakondliku märgita poliitika on ähmane ja eeldab karismat, mida paljudel Toompeale sattunutel ei ole. Veel kord - sinu ilmumine peaks olema sündmus, millest räägitakse õhtustes uudistes. Selle asemel teeb meie eest otsuseid aga üks suur keskpärasus. Sellest jääb edu saavutamiseks ja selle edu kordamiseks väheks.
Riigikogus leidub ju tegelikult hulk toredaid inimesi, kellega võib Toompea koridoris mõistlikku juttu puhuda. Viskad talle käe pihku ja kuulad, kuidas rääkija huulilt voolab sulakulda. Täiesti normaalne ja väljakujunenud maailmavaatega inimene! Aga siis hakkab lae all prääksuma helisignaal, mis kutsub teda suurde saali hääletama. Hetk hiljem näedki, kuidas see sama inimene küürutab oma laua kohal ning pressib nuppu, mis saadab prügikasti eelnõu, mida ta hetk tagasi sulle taevani kiitis.
Mis see siis nüüd oli? Eksitus? Tehniline apsakas? Tegelikult ei midagi enamat kui pühalik tõotus fraktsioonile, mille käsud on kõrgemad parlamendiliikme enda südame häälest. See ongi see kurikuulus kummitempel, mis poliitikategemise tahet suurel määral mõjutab. See pole enam ammu Toompea saladus, vaid avalik teadmine, mille kinnituseks on kõik need ametisse valitud saadikud, kes oma kohast pealtnäha kergekäeliselt loobuvad. Võtame kasvõi Mihkel Raua, kes uskus naiivselt, et ta suudab ellu viia poliitikat, milleks valijad talle mandaadi andsid. Ta eksis. Poliitika osutus millekski muuks, kui ta seda ette kujutas. Raud ise nimetas seda arguseks, miks ta poliitikast loobus. Kas pole kummaline –kuulipildujat meenutava sõnavaraga Raud kaotas Toompeal kogu oma sisu. Juhus?
Hetk hiljem näedki, kuidas see sama inimene küürutab oma laua kohal ning pressib nuppu, mis saadab prügikasti eelnõu, mida ta hetk tagasi sulle taevani kiitis.
Erandeid muidugi leidub, kes fraktsioonile aeg-ajalt trääsa näitavad ning peavad parlamendi ees vihaseid kõnesid. Kui seda õhtul telekast näidatakse, kiunuvad valijad vaimustunult ekraanide ees ja tõdevad: «Küll ta nüüd alles ütles!» Kahjuks jääb sellist hoogu aina vähemaks, sest partei peab ju ühtne olema ning kui keegi oma eriarvamusega liiga teravalt silma paistab, võib see saada äraspidise tõlgenduse, et erakond vaevleb sisepingete käes ja on moodustunud kaks leeri. Sihukest jama ei saa endast lugu pidav erakond ju lubada.
Leidub neidki poliitikuid, kes muutuvad nelja aasta jooksul tüütuks. Justkui alkoholilembeseks naabrimeheks, kelle juttu enam keegi kuulata ei viitsi, aga ta jaurab aina edasi ja keeldub magama minemast. Saad ta juba peaaegu nõusse, asetad hellalt voodisse, katad tekiga, aga ikka ilmub ta pimedast tagakambrist valguse kätte ja tüütab inimesi juttudega, mida on juba tuhandeid kordi kuuldud. Ta võib ju hinges tore inimene olla, aga oma probleemide mõistmiseks tuleks ennekõike iseendaga rahu sõlmida. Nii tahaks ka mõnele tolmuse pintsakuga poliitikategelasele vihjata, et ehk pole poliitika see kõige õigem valik.
Suvel 2018 on Eestis vaid üks erakond, kes oma liikmeskonda jõudsalt kasvatab. See on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Siin pole midagi imestada, sest samal ajal kui teised erakonnad arvutavad kokku, mitu kühvlitäit eurosid rahvale lennukitelt külvata, räägivad Helmed sellest, mis inimesi tõeliselt hirmutab. Isegi kui neil hirmudel pole paljuski põhjust, räägivad Helmed keerulistest asjadest lihtsalt. Seda võib ju populismiks nimetada, aga valimistel on iga hääl võrdse kaaluga ning pole oluline, kuidas see tulemus saavutatakse – president teeb ettepaneku valitsuse moodustamiseks neile, kes pälvivad rahva palavaima armastuse. Kui selle rahva seas on hulk inimesi, kes toetavad reljeefse väljendusviisiga kaabusid, siis pole see tegelikult ju küsimus EKRE kohati brutaalsest maailmavaatest, vaid meie endi peegeldusest. See on üsna primitiivne näide nõudlusest ja pakkumisest.
Leidub neidki poliitikuid, kes muutuvad nelja aasta jooksul tüütuks. Justkui alkoholilembeseks naabrimeheks, kelle juttu enam keegi kuulata ei viitsi, aga ta jaurab aina edasi ja keeldub magama minemast.
Oleme jõudnud iseseisvuse taastamise järel punkti, kus võim tähendab ümarat ja viimistletud poliitikat, mis on sama igav nagu kilesse pakendatud viiner. Kahvatu, krimpsus ja maitsetugevdajaga üle külvatud. Nõustun meie presidendiga, et need, kes Eesti tulevikust hoolivad, ei saa öelda, et poliitika neile ei meeldi. Kui me ise ei tee, tehakse meie eest. Aga see pole pelgalt küsimus säravate ja karismaatiliste inimeste laiskusest poliitikat teha, vaid pigem hirm keskpärasuse ning partokraatia ees. Kui me niikuinii teame, millega see lõpeb, siis mis peaks üldse kedagi sundima poliitikat tegema, kui teadlastele, literaatidele, arstidele, advokaatidele, ettevõtjatele ja paljudele teistele on oma ametialases tegevuses tublisti enam väljavaateid, kui Eesti poliitika suudab pakkuda. See saab olla vaid ääretult isetu soov midagi muuta, kuid tahtest jääb poliitikas enamasti väheks. Ei tohi unustada ka Orwelli hoiatust, et keegi ei haara võimu kavatsusega sellest loobuda. Võim ei ole vahend, võim on eesmärk.
Viimaks aga millestki kõige olulisemast. Küsige mõne tuttava intelligendist venelase käest, miks neile Eestis meeldib. Kõik nad ütlevad enam-vähem üht – Eestis eksisteerib vabadus mõelda ja öelda. Kui teisel pool piiri võib sind sobimatute mõtete eest tabada kuul, siis Eestis äärmisel juhul kaasmaalaste ülim põlgus. Miks me siis seda piiramatut vabadust nii vähe kasutame? Kas me üldse mõistame selle vabaduse tõelist tähendust?