Andrei Kuzitškin: Eesti kohal valla päästetud Hispaania rakett plahvatas Venemaa ühismeedias

Hispaania hävitaja Eurofighter Ämari lennubaasis. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin kirjutab, et Vene ühismeedias leidvad kommentaarid Hispaania hävitajaga juhtunud raketiõnnetusest võib jagada laias laastus kolmeks: apokalüptilised, «okupeerivad» ja naljatlevad.

Vahejuhtum õhk-õhk raketiga, mille Hispaania hävituslennuki piloot eksikombel õppuse ajal Otepää lähedal valla päästis, tekitas maailma ajakirjanduses suhteliselt palju kära. Ent erilise vastukaja saavutas see intsident Venemaa ühismeedias, kus seda on innukalt arutatud juba viimased kaks nädalat. Kommentaarid võib jaotada kolmeks: apokalüptilised, «okupeerivad» ja naljatlevad.

Mitu kirjutajat väljendas siirast ärevust nii raketi kui ka Hispaania lendurite ennustamatu käitumise võimalike tagajärgede üle, kelle eksimus võib käivitada suisa kolmanda maailmasõja. Näiteid selliste kommentaaride kohta: «Need idioodid alustavad veel sõda ka kogemata. Kurb. Hea veel, et «kogemata» pommitama ei hakanud ja pomme Tallinna peale ei visanud. Šokk. Eestil ei ole enam vaja karta Venemaa rünnakut, vaid oma liitlaste õppust»; «Kahju Eestist. Kui rakett oleks lennanud Venemaa poole, oleks Eesti järelikult alustanud meiega sõda. Vastus oleks antud viivitamata»; «Kui kas või üks NATO rakett peaks Venemaa territooriumile kukkuma, siis on Venemaal vabad käed tegutseda. Ning Putin ja teda toetavad inimesed (86 protsenti) jälgivad rahuloluga, kuidas Vene raketid pühivad maa pealt minema Baltikumi, Poola, Gruusia ja Suurbritannia».

Nõndanimetatud okupatsioonikommentaaride autorid nendivad ühemõtteliselt, et toimunu põhjustas Eestisse paigutatud NATO sõjaväelastele omane kõikelubatavus: «Peagi ei jää Balti riikidesse enam ühtegi kohalikku, sinna jäävad ainult kõikjalt kokku valguvad NATO sõjardid oma lennukite, kopterite, laevade, allveelaevade, tankide, iseliikurite ja soomustransportööridega. Neid on juba meie läänepiirile nii palju kogunenud, et õunalgi pole ruumi maha kukkuda. Aeg on piiri kindlustada – nad on juba hakanud eestlastelegi rakettidega pihta andma»: «Eesti on NATO harjutusväljak. Poisid treenivad»; «Eestlased valisid ise oma saatuse ja pole mingit mõtet neid haletseda. Isegi kui rakett oleks mõnda kaubanduskeskusse kukkunud».

«Mine või hulluks! Eestlased rõõmustavad, et NATO hävitajad tulistavad nende territooriumi lahingrakettidega! Huvitav, kas nad rõõmustaksid sama palju ka siis, kui rakett oleks tabanud kaubanduskeskust või lasteaeda?»

Kuid veel enam avas vahejuhtum Hispaania raketiga traditsioonilise vene huumori tulva: «Rakett valis vabaduse!»; «Peaasi, et sprotid ära ei kõrbeks!», «NATO pani lihtsalt mööda: sihiti suurt Venemaad, aga tabati pisikest Eestit»; «Kolm päeva tarisid sada Eesti sõjaväelast raketti soost välja, aga välja tassisid, ära kuivatasid ja andsid vabanduste saatel hispaanlastele tagasi». Samuti pakuti välja, et tegelikult maandus Hispaania rakett Siberis ja tekitas seal metsatulekahju. Keegi väljendas salajast lootust, et rakett ikkagi sai kätte ja lõi maha Putini «kotka», teine aga kinnitas veendunult, et rakett jõudis Venemaa territooriumile ja näitas Venemaa õhutõrjevahendite puudulikkust, mis olevatki olnud raketi «juhusliku» väljatulistamise tõeline eesmärk. Selge see, et niisugune huumor väljendab tegelikult frustratsiooni, hirmu õnnekombel mööda läinud ohu pärast. Kui hirm teoks ei saa, tunneb inimene suurt kergendust ja väljendab seda tugevate emotsioonide saatel.

Aga eestlaste naljad Hispaania raketi juhtumi teemal ei olnud Venemaal siiski kõigile mõistetavad. Näiteks Mikk Salu nimetas Eesti Ekspressis Otepää all toimunut «nädala parimaks uudiseks», sest lahingraketi väljatulistamine näitab, et NATO ei tee siin mingit näitemängu, vaid on varustatud pärisrelvadega. Minu kunagine kaastomskilane reageeris sellele nii: «Mine või hulluks! Eestlased rõõmustavad, et NATO hävitajad tulistavad nende territooriumi lahingrakettidega! Huvitav, kas nad rõõmustaksid sama palju ka siis, kui rakett oleks tabanud kaubanduskeskust või lasteaeda?»

Ma ise arvan, et Salu sõnad on tegelikult samasugune rõõmuväljendus, et vahejuhtumiga ei kaasnenud inimohvreid ega purustusi. See on kergendusohe. Kui oleks toimunud tragöödia, usun ma kindlalt, oleks ka reageering olnud teistsugune. Mitte sündmus ise, vaid just reageerimine sellele näitab demokraatliku süsteemi küpsust ja ühiskonna valmidust sündmusi läbi arutada. Selles peitub Hispaania raketi juhtumi esimene õppetund.

Tõelise demokraatia tähetund

Intsidendi uurimist valgustati ajakirjanduses ulatuslikult, raketiotsinguid kajastati vaat et reaalajas. Eesti ühiskond suhtus üldjoontes toimuvasse mõistmisega. Ma usun, et kui midagi sellist oleks juhtunud Venemaal, siis president Vladimir Putin oleks üldse keeldunud kommentaarist, tema pressiesindaja Dmitri Peskov oleks aga esimese hooga teatanud, et mingi rakett pole üldse kuhugi kukkunud, pärast oleks aga juurde lisanud, et kukkus küll, aga ei olnud lahingrakett, ja alles hiljem nentinud, et raketiga laastatud linn on juba taas üles ehitatud. Niisuguseid juhtumeid on Nõukogude Liidus ja Venemaal tegelikult massiliselt ette tulnud.

Alles äsja meenutas ikka veel, otsekui ime läbi säilinud Venemaa liberaalne avalikkus traagilist juhtumit Svetlogorskis Kaliningradi oblastis, kus 1972. aastal purustas alla kukkunud sõjalennuk lasteaia. Toona sai surma 35 inimest, sealhulgas 24 last vanuses kaks kuni seitse aastat. Ent see sündmus salastati 40 aastaks võimude kartuse tõttu kaotada maine nii omaenda rahva kui ka ülejäänud maailma silmis.

Tõelise demokraatia korral ei kardeta, et tragöödia toob mainele kahju – otse vastupidi, niisuguste sündmuste laiapõhjaline uurimine lubab nii üles leida süüdlased kui ka vältida tragöödia kordumist edaspidi.

Paranoia küüsi pole tarvis langeda, ent ka hooletu ei tasu meie raskel ajal olla, sest see tähendab enda kaitsetuks ja relvituks jätmist Venemaa ohu ees.

Kuid Hispaania raketi juhtumis peitub veel teinegi õppetund: ei tohi muutuda muretuks. Legend «raketi juhuslikust väljatulistamisest» ei kannata vähimatki kriitikat. Siin ei saa kuidagi välistada kolmanda osapoole, eelkõige Venemaa provokatsiooni võimalust. Just Venemaa on juhtunust kõige enam kasu lõiganud: juhtum näitas NATO sõjaväelaste kehva professionaalset taset ning tõestas, et just NATO kujutab tõelist ohtu, kui võib vallandada kas või globaalse konflikti juhusliku relvakasutuse tõttu.

Lisaks muudeti Eesti ja NATO Venemaa ekspertide ja kommentaatorite täielikuks naerualuseks, lausa mõnitamise objektiks. Selle poolest väärib äratoomist üks Venemaa «patriootlikel» saitidel avaldatud tekst:

«Nähtavasti on kõik need NATO armeede pressiteenistuste sulehaid täitsa välja surnud. Siin oleks ju võinud edukalt pisut fantaseerida. Näiteks paisata massidesse sellise idee: vaadake hoolikalt seda Hispaania pilooti, kas pole ta sarnane ühe naaberriigi juhiga, kes mäletatavasti lendas samuti hävitaja kabiinis. Ja siis on juba kõik selge: loomulikult ei olnud raketi väljalaskmine mingi juhus, vaid see oli spetsiaalselt ette valmistatud Põhja-Atlandi alliansi lõhestamiseks. Igatahes, vaielda ei ole siin midagi: see on igal juhul hea idee. Ja mis peamine: kellelgi ei teki isegi küsimust, kuidas sai Putin Hispaania sõjalennukisse. Putinile on ju kõik jõukohane!»

Jajah, olgu selle Putiniga nüüd, kuidas on, aga Venemaa eriteenistuste agent võis lennukis olla küll.

Paranoia küüsi pole tarvis langeda, ent ka hooletu ei tasu meie raskel ajal olla, sest see tähendab enda kaitsetuks ja relvituks jätmist Venemaa ohu ees.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

---

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.