Tarmo Pikner

FOTO: ERIK PROZES/PM/SCANPIX BALTICS

Eesti parteiline sebimine on ringiga oma algusaastatesse tagasi jõudnud. Sellist parteipoliitilist ringmängu, mis praegu käib, sai nautida üheksakümnendail. Kahtlustan, kas Eesti 200 on õigel teel, markeerimaks, et normaalne poliitika jõuab meieni alles 200. aastapäevaks.

Kogu Eesti rahva silme ees on pikemat aega rullunud seebikas Vabaerakonna tegemistest ja (enamasti) tegemata jätmistest. Äkitselt toimus selle partei siseheitluses üllatav pööre – ootamatult selgus, et tegemist oli hoopiski Andres Herkeli perefirmaga. Mis sest, et tegevus toimub üheaegselt mitmes peres.

Ja kui siis midagi hakkab toimuma väljaspool parteiperet, seda kirjeldame Artur Talviku näitel. Talvikut on küll natuke liiast poliitikuks nimetada, aga poliitsebijaks siiski. Püüan mälu järgi markeerida ta kulgemist n-ö poliitikas (dokumentaalselt lihtsalt ei suuda seda kammajaad uuesti läbi käia).

Kõigepealt oli Talviku suur soov tulla riigasju ajama parteisse kuulumata – noh, see õnnestus, pääses riigikokku. Seal selgus, et ehk võiks olla ka Vabaerakonna liige, muidu ei saa ikka õiget Eesti asja ajada. Siis läks veel paremaks – äkki hakkaks ise parteid juhtima. Seejärel selgus suureks üllatuseks, et partei värk ikka ei kõlba kuhugi ja loobus esimehe kohast. Siis läks asi hullemaks – astus erakonnast välja.

Seejärel kuulutas kogu maailmale, et Vabaerakond on kamp laipasid ja tema nendega tegemist ei tee. Aga, oh üllatust – siis kargas kusagilt pähe mõte, et äkki astuks ikkagi uuesti Vabaerakonda ja võtaks jälle ohjad enda kätte, aga seekord teistmoodi. Kuid, see pole veel kõik! Äkki plahvatas, et teeks õige viie kaasvõitlejaga… mis asja? Ausõna, ei saanud aru. Aasta kõige kõvem sõna on aga see, et viiest inimesest saab kokku 25 riigikogulast! Ausalt, ma ei julge ennustada, mis plaan on Talvikul selleks ajaks, kui see lugu ilmub.

Aga, äkki selline ongi tuleviku poliitika? Midagi sellist, mida Emmanuel Macron on prantslastele ja teistele eurooplastele lubanud? Kas äkki on tegu globaalsete muutustega ja peale keskkonna läheb ka poliitika kuumemaks? Võib-olla on maailma ründamas üleilmne uuspoliitiline liikumine – trumpoloogia. Marxi teoste asemel hakkame õppima Donald Trumpi teoseid (tegusid).

Aga, tagasi kodukamarale. Parteiperefirmasid on meil teisigi. Ütleme EKRE, mõtleme Helme. Kõigepealt Mart, kohe kannul Martin, natuke tühja maad, siis tuleb Helle-Moonika ja siis tükk tühja maad ja tulevad teised EKRE-lased.

Eks Reformierakonnaski ruulib kuulus Kallase pere. Sealgi lendab pall käest kätte põhiliselt samanimeliste tegelaste vahel.

Ka Edgar Savisaar jõudis kunagi oma naise Vilja tuua parteiladvikusse ja ühel kriminaalsel juhul läks teda dzotile heitmiseks isegi vaja. Poeg Erki väga kõrgele ei jõudnud, tänu sellele püsib ta Keskerakonna keskpäraste kindlas rivis.

Nüüd ütlete – aga meil on ka sotsid ja Isamaa! Nojah, aga nemad kuuluvad siis rubriiki – erand kinnitab reeglit. Aga Rohelised? Mis see veel on – nemad on oma poliitikas veel nii rohelised, et ei vääri märkimistki.

Omaette epopöa parteipoliitilisest ringmängust – otsi kohta, kus sa saad ja lükka teine sisse – on ühest parteist teise üle jooksvad tegelased. See peatükk oleks aga liiga mahukas siin kirjeldamiseks.

Kas ei tee veidi nukraks. Või toob pöörde poliitmaastikule Eesti 200? Loodame, et riigi kahesajandaks aastapäevaks on parteipoliitika mõistuslikult arusaadavam. Oodata veel vaid sada aastat!