Juhtkiri: ühenaisepartei

Kristina Kallas. Foto: Mihkel Maripuu

Tuleval aastal riigikogu valimistel osaleva Eesti 200 võiks liigitada initsiatiivide hulka «kõige hea poolt, kõige halva vastu». Raske on määratleda nende maailmavaadet, samuti puudub mehhanism, mis viiks meid Eesti 200 manifesti loosungite parema Eestini. Teatud kohtades ja olukordades abstraktsed ja populistlikud loosungid töötavad. Näiteks laulva revolutsiooni ajal. Me ei ela enam aga 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse Eestis.

Leidub neid, kes ütlevad, et tuleb aega anda. Ent aeg on ressurss, mida Eesti 200-l pole, sest valimised toimuvad juba 2019. aasta kevadel. Kui võrrelda Eesti 200 Res Publicaga, siis on võrdlus esimese kahjuks. Res Publical oli aega. Enne erakonnaks muutumist tegutseti kümmekond aastat noorteliikumise ja vaidlusklubina.

Res Publical oli omas ajas kasutada Eesti kohta enneolematu hulk raha, neid toetasid rikkad ärimehed. Eesti 200 taga on mõned ärimehed, kuid võrreldavaid summasid mitte – kunagised Res Publica rahastajad on nüüd riigireformi idee taga.

Res Publical oli noor, energiline ja iga hinna eest võimule pääseda ihkav nn poistebändi tuumik ning autoriteetne käendaja Rein Taagepera näol, kuid Eesti 200-l on ainult Kristina Kallas, teised ses ürituses osalejad pole õieti suudki lahti teinud. Põhimõtteliselt meenutab Eesti 200 ühenaisebändi.

Kallast tuleb tema Eesti 200 alla pandud energia eest tunnustada, kuid samas ei saa kõigega nõustuda ja mõni asi paneb isegi kulmu kergitama. Näiteks soovitab ta Postimehele antud intervjuus (vt «Kristina Kallas – pronksiöö voolitud poliitik», Arter 11.08) mõelda sellele, kuidas venelased Eesti iseseisvuse taastamise vastu võtsid, võrreldes seda olukorraga, kui naine ja mees ärkavad hommikul üles ning üks ütleb teisele, et suhe on läbi. Teine vaatab talle suurte silmadega otsa: 40 aastat oli kõik ju ilus...

See on kohatu võrdlus ja selline mõtteviis on meie poliitilises ladvikus ohtlik. Nõukogude okupatsiooni Eestis ei saa võrrelda pereeluga– kui, siis sundabieluga, kus üks teist peksis, pettis ja vahelduseks keldrisse luku taha pani.

Kui Eesti 200-le ei ilmu riigikogu valimisteni jäänud aja jooksul energilist tuumikut, korralikku platvormi ja häid rahastajaid ning jätkataksegi ühenaiseparteina, siis jääb valimiskünnis nende jaoks täitumatuks unistuseks.

Eesti 200-l on lubadused, kuid samad lubadused on ju teistelgi erakondadel. Ka teised lubavad teha Eesti riigiaparaadi tõhusaks ja rahva õnnelikuks. Eesti- ja venekeelsete koolide ühendamist lubavad pea kõik erakonnad peale Keskerakonna, kes näeb paralleelses eesti- ja venekeelses ühiskonnas ning haridussüsteemis oma elektoraadi taastootjat. Kasulik on ju rääkida ühtedele üht ja teistele vastupidist, teades, et neil kahel on omavahel vähe kokkupuuteid ja seepärast jäävad erinevad afäärid varju.

Kui Eesti 200-le ei ilmu riigikogu valimisteni jäänud aja jooksul energilist tuumikut, korralikku platvormi ja häid rahastajaid ning jätkataksegi ühenaiseparteina, siis jääb valimiskünnis nende jaoks täitumatuks unistuseks.