Neeme Korv: riik, mida me ei taha

Vene internetimeem korruptsioonist. Foto: Internet

Korruptsiooni pole tegelikult justkui olemas. Jah, seadus tõmbab piirid, millest algab ametiseisundi kuritarvitamine, aga seadused muutuvad, õigusruum teiseneb ja piire saab edukalt nihutada.

Korruptsiooni mõõdetakse tajumisega, mis algab igast inimesest, tema moraalist. Näiteks korduvalt süüdi jäänud Villu Reiljani meelest tehti talle ülekohut. See, mis täna tundub moraalselt väär, võib juba homme olla mitte eriti nimetamisväärt.

Ülehomme on see juba täiesti okei (kes ei oska elada, on loll) ja edasi juba norm, mis sunnib sellele mitte alluda soovivaid ametnikke (ja poliitikuid) lahkuma või siis mentaliteeti vaikides tolereerima. Ja nii lendabki riik kuristikku. Seadused jäävad, aga see, mida tundsime õigusriigina, on jäädavalt kadunud. Tagasipööre võib olla raske, võibolla isegi võimatu.

Endine minister ja riigikogu liige Ester Tuiksoo taastas eelmisel nädalal oma liikmestaatuse Keskerakonnas, kust pidi lahkuma pistise võtmises süüdijäämise tõttu. Asjaosalise kommentaar, et de facto on ta erakonnaga seotud olnud kogu aeg, näitab, kui formaalne on tegelikult paberile kirja pandnud pügal (antud juhul siis erakonna põhikiri). Tuiksoo juhtis ka vahepealsel ajal erakonna naiskogu, tegeles Tallinnas nn Savisaare pangaga.

Tallinnas on olnud mitmeid lugusid, kus süüdi mõistetu ringiga tagasi linna struktuuridesse jõuab. Hiljutise Narva korruptsioonikahtlustuse suhtes võttis Jüri Ratas jõulise hoiaku, aga ikkagi jäi pigem kõlama piirkonnajuhi Yana Toomi seisukoht, et «pigem rumalus kui korruptsioon».

Kuzitškini raamat on õpetlik. See näitab libedaid radu riiki, mida me ei taha, kus «süsteem ei ela seaduste, vaid arusaamade järgi».

Jätaks aga korraks ainuvõimu kandja ja vaataks, kuidas on lood valgete moraalimajakatega. Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni juht Ardo Ojasalu saab Vabaerakonnalt 5000 eurot kuus korruptsiooni jälgiva mittetulundusühingu rahastamiseks? Eesti 200 erakonnastub... anonüümsete annetustega? Näed ega usu oma silmi.

«Absoluudini viidud korruptsioon – see on vene juhtimissüsteemi põline tunnusmärk,» kirjutab Andrei Kuzitškin äsja ilmunud raamatus «Siberi põgenik». Nõukogude Liidus oli riigivargus norm. Kuzitškin kirjeldab, kuidas impeeriumi lagunedes tekkinud vabadusesäde Vene ühiskonnas järk-järgult kustus. Kuidas vene ametnikud, kel «elutee täis ohte ja ahvatlusi» läksid süsteemiga kaasa, murdusid või murti sellesama võimule tõusnud Putini süsteemi poolt.

Kuzitškini raamat on õpetlik. See näitab libedaid radu riiki, mida me ei taha, kus «süsteem ei ela seaduste, vaid arusaamade järgi».

Oleme 27 aastaga püsti pannud mõned kantsid, mida tuleb kaitsta. Põhiseadus, toimiv võimude lahusus. Viimasel ajal räägitakse palju kohtu sõltumatusest – see on ülioluline. Aga ennekõike peaksime olema tähelepanelikud ja mitte jätma tähelepanuta näiliselt väikesi salakavalaid libastumisi.