Jaak Uibu: tervisekassa kui haigekassa mahe eufemism

Jaak Uibu Foto: Erakogu

Inimkond on leiutanud juba antiikajal halbade asjade üle rääkimiseks mahendava peitesõna – eufemismi, kirjutab riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant, tervishoiuministri asetäitja 1989–1991 Jaak Uibu.

Ei tea, mis herilane on nõelanud ametnikke, et enam ei taheta lahendada haigekassa ja töötukassa  põletavamaid  probleeme, vaid eelistatakse  asutuste nimetustega tegelemist. Äkki valimised? Tervisekassa olevat parem kui haigekassa. Peaminister Jüri Ratase sõnul tuleb nimevahetusega tempokalt edasi liikuda, sest nii haige- kui ka töötukassa ülesanded on ajas oluliselt laienenud ning asutuste nimed ei vasta enam nende olemusele.

Ma ei tunne töötukassa spetsiifikat nimevahetuse vajalikkuse üle otsustamiseks, aga ikka pakun – nimetame selle töörõõmukassaks! Mõne aja möödudes saab seda lihtsustada  rõõmukassaks. Mida muud kui rõõmu rahvale tahab Meelis Paavel oma kaaskonnaga pakkuda! Neid on seal kassas nii arvukalt, et ega igaühele tõesti tööd ei jätku. Seevastu Eesti Haigekassa on sündinud minu silme all, olen selle teenuseid pidanud kasutama, kogenud neist ilmajäämist ja halastajaõe noomimist kindlustuse puudumisel. Niisiis, minu vaikimine oleks vale. Kardan, et Peetrus ei laseks mind taevaväravatest läbi ja saadaks sinna, kuhu vaja.

Värske tervise- ja tööminister Riina Sikkut, kellel ei ole meditsiiniliste teadmiste ega kogemuse taaka veel kaelas ja seega lapselikult vaba oma otsustes, nõudles, et tervisekassa panustaks tervise hoidmisse ja taastamisse. Takistuseks nimevahetuses paistis olema vaid selle kõrge hind, kuid mõned sajad tuhanded  saab seda ikka  allapoole lasta. Kui Andrus Ansip ei oleks ära kaugel Brüsselis, siis ta kutsuks küll taevast appi!

Kui Eestis kolmkümmend aastat tagasi valmistati ravikindlustusele üleminekut, siis sel ajal tänane terviseminister Sikkut valmistus kooliminekuks ja tal olid teised mured – kus on vihikud ja suled. Ei saa talle ette heita tookordset huvi puudumist haigekassa vastu.  Sotsialismilt kapitalismile ülemineku tuules kerkis juba tookord nimeküsimus – kas oleks õige tervishoiusüsteemi rahaasjade ajamise asutust kutsuda tervisekassaks – tervisele orienteeruda tundus nii ahvatlev, kuigi aastakümneid oli see  juurdunud haigekassa nime all.

Õnneks tollane tervishoiuminister Laur Karu oli aus ja asjatundlik inimene, kes küll diskuteeris, kuid lõpuks koges: lõviosa kassa eelarvest nõuab ikkagi haigete ravi ja sellega seotud  kulutusi. Haigused on seotud valu ja kannatusega ja haigeid tuleb kohe aidata. Me ei olnud nii rikkad ega ole praegugi nii rikkad, et tervist tugevdavatele abinõudele anda eelisrahastus. Näiteks käesoleva aasta haigekassa eelarve on umbes 1,27 miljardit eurot, aga tervise edendamisele kulutatakse sellest 1,6 miljonit – vahe on literatuurselt väljendades sajakordne! Rääkida tervisekassast niisuguse  proportsioonis oleks ilmne eksitamine. Haigekassa nimetamisel tervisekassaks tuleks lähtuda Maailma Tervishoiuorganisatsiooni definitsioonist  tervis on täieliku kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund ja mitte üksnes haiguste ja puuete puudumine. Kiiduväärseks tuleb lugeda sotsiaalse mõõtme lisamist tervise määratlemisel, kuid millised kulutused toob see lisaks tervisekassale! Hakka või täielikult rakendama Euroopa sotsiaalhartat! Juba kaks tuhat aastat tagasi rõhutas Marcus Tullius Cicero, et keha kenadust ja kaunidustki ei saa eraldada tervisest – niisiis ka need tuleks kinni maksta tervisekassast.

Minule ei ole teada, kes on ümbernimetamise idee autor, aga minister Sikkut sellega tegeleb ja tema on eestkõneleja. Püüame mõista, miks ta sellele aega kulutab. Me keegi ei taha haigeks jääda, me kardame haigust ega taha sellest rääkidagi! Inimkond on leiutanud juba antiikajal halbade asjade üle rääkimiseks mahendava peitesõna – eufemismi.

Neid asendussõnu kasutatakse vist igas eluvaldkonnas ja igal ajal – invaliidi asemele tuli puudega inimene, surma asemel siit ilmast lahkumine, vanuri asemel seenior, seksuaalvahekorra asemel vanainimeste asja ajamine, purjus asemel ebakaine, prostituutide asemel kompleksivabad tüdrukud, vaesuspiiri asemel toimetulekupiir jne. Selle loogika järgi on nimevahetus tervisekassa kasuks vaid üks näide eufemismide reas. Kas sellele peab kulutama aega ja rahva raha, kui haigus jääb haiguseks, mida tuleb ravida vastavalt  võlaõigusseaduse paragrahv 762 «arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja  tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega»? Pigem töötagem selle heaks, et «oodatavat hoolt» ei peaks haiged ootama kuude kaupa.