Gert Jervan: praegune õppelaenude süsteem on ajale jalgu jäänud

Õppelaen peab olema mõistlik alternatiiv neile, kes soovivad pühenduda õpingutele ega soovi juba õpingute ajal täiskoormusega tööle asuda. Sõltumata sellest, milline on nende sotsiaal-majanduslik taust või pere hetkeolukord. Praegune õppelaenusüsteem seda probleemi ilmselgelt ei lahenda ja siin on vaja põhimõttelisi muutusi, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli infotehnoloogia teaduskonna dekaan Gert Jervan.

Kõrghariduse üks olulisi probleeme on tudengite suur väljalangevus ja õpingute venimine. Paari aasta vanune Eesti Rakendusuuringute Keskuse CentAR uuring «Tudengite õpingute katkestamise põhjused IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia – toim) kõrghariduses» tõi välja, et ligemale pooled ülikoolist välja langenud tudengitest peavad oma õpingute katkestamise peamiseks põhjuseks töötamist. Ja töötamise peamise põhjusena tuuakse välja vajadus iseennast ära elatada. Midagi on sellel pildil valesti.

2013. aastast alates on ellu kutsutud rida muudatusi, et üliõpilastel oleks kõrghariduse omandamisel vähem takistusi. Loodi võimalus tasuta eestikeelsele kõrgharidusele kõigi nende jaoks, kes õpivad täiskoormusega. On olemas vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem. Samas ei saa unustada, et IKT erialade tudengid on teiste erialadega võrreldes privilegeeritud, arvestades neile pakutavate stipendiumite hulka. IKT valdkonna erialade tudengid kvalifitseeruvad riiklikule erialastipendiumile. Lisaks on mõne eriala tudengitel võimalik osa saada ka IT Akadeemia stipendiumiprogrammist ning ettevõtete poolt loodud stipendiumitest. Kõigele lisaks on olemas ka riiklik õppelaen. Kuid 2016/2017. õppeaastal võttis õppelaenu vaid 3059 õppurit 51 696st ehk vähem kui kuus protsenti! Pankade hinnangul on selle peamine põhjus ülikooli kõrvalt tööl käivate tudengite osakaalu pidev kasv. Täiskoormusega õppimine eeldab aga täiskoormusega pühendumist ja kui õppelaenule eelistatakse töötamist (mis paljude jaoks lõppeb ülikooliõpingute katkemisega), on selge, et praegune õppelaenude süsteem on ajale jalgu jäänud ja tudengid ei käsitle seda reaalse alternatiivina oma õpingute rahastamiseks.

Võrreldes Eesti õppelaenude süsteemi mõne naaberriigi süsteemiga, torkavad silma olulised erinevused. Eesti õppelaen on 2000 eurot aastas, intressiga viis protsenti, tagasimakse perioodiks kahekordne nominaalne õppeaeg, laenu tagatiseks on kahe füüsilise isiku käendus või hüpoteek. Naaberriigis Rootsis on õppelaen ca 170 eurot iga õpingutega seotud nädala kohta (ca 6800 eurot aastas), intressiga 0,13 protsenti, tagasimakse perioodiga kuni 25 aastat, tagatist ei ole vaja. 2017. aastal võttis Rootsis õppelaenu ca 72 protsenti kõikidest tudengitest.

Rootsi valitsus on selgelt välja öelnud, et nii õppelaenu kui ka teiste rahastusinstrumentide eesmärk on parema ligipääsu võimaldamine kõrgharidusele ja õppetöös osalemise suurendamine. Õppelaenu peamine eesmärk on elamiskulude katmine õpingute ajal. Selle tulemusel on tudengitel võimalik keskenduda ainult õpingutele, teha seda täiskoormusel ja põhjalikult. Paljud Eesti tudengid, kes on läinud vahetusüliõpilaseks mõnda välisülikooli, on olnud väga üllatunud sealse õppetöö intensiivsuse ja töömahukuse üle, mis eeldab tudengite täielikku pühendumist ainult õpingutele. Eesti tudengid aga soovivad paindlikumat tunniplaani, suuremat e-õppe osakaalu, õppejõudude suuremat vastutulelikkust ja leebemaid kohalkäimise nõudeid. Seda ennekõike selleks, et edukalt ühendada õppimine, töötamine ja pereelu. Kui magistriõppes on see paljudel juhtudel mõistetav ja põhjendatud, siis ennekõike bakalaureuseõppes peab tudengi põhitegevuseks olema täiskoormusel (kaheksa tundi päevas!) õppimine.

Meil on vaja põhimõttelist muutust. Tudengid ei peaks tööl käima mitte selleks, et end ära elatada, vaid selleks, et omandada kogemusi ja avardada silmaringi. Eesti kõrghariduspoliitikas käsitletakse noori üliõpilasi aga vanematest sõltuvate lastena ning eeldatakse õppimisaegset vanemate tuge ja majanduslikku abi. Kahjuks ei ole paljudel vanematel vastavaid võimalusi ning tudengitel tuleb õpingute ajal leida endale ise sissetulek. Paindlik ja tudengisõbralik õppelaenusüsteem peaks olema üks reaalne alternatiiv.

Korraliku õppelaenusüsteemi loomine, mis tagaks laenu normaalse hinna, tagasimakse perioodi piisava pikkuse ja minimaalse bürokraatia, nõuab riigilt olulist investeeringut. Kuid selle investeeringu väärtus ei hakka ajas kahanema, vaid hakkab tulevikus tootma dividende. Ühiskonnale on oluliselt kasulikum, kui tudengid õpivad kiiresti, lõpetavad nominaalajaga. Ja mis peamine, jõuavad diplomini. Õppelaen peab olema mõistlik alternatiiv neile, kes soovivad pühenduda õpingutele ega soovi juba õpingute ajal täiskoormusega tööle asuda. Sõltumata sellest, milline on nende sotsiaal-majanduslik taust või pere hetkeolukord. Praegune õppelaenusüsteem seda probleemi ilmselgelt ei lahenda ja siin on vaja põhimõttelisi muutusi.