Pilt on illustreeriv.

FOTO: STEVE MARCUS/Reuters/Scanpix

Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on infosõja tanner nii lai ja hoomamatu, selle arsenal ja võimalused peaaegu piiramatud ning Kremli režiim on selle ära tabanud, kirjutab analüütik ja Tartu Ülikooli vanemteadur Vladimir Sazonov.

Philip M. Taylor kirjutab raamatus «Mõtterelv. Propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani» (lk 17): «Meie kaasaegse informatsiooni- ja kommunikatsiooniajastu vaatepunktist lähtuvalt tähendab sõna propaganda endiselt midagi negatiivset. Mõnede silmis on propaganda sõdade põhjus. Teiste arvates sõjast veelgi suurem pahe.»

Propaganda ongi pahe, kuid see võib olla osa sõjast, samas võib see olla iseisev relv või koguni sõda tervikuna. Mõned riigid on selles valdkonnas väga arenenud ning omavad aastakümnete või sajandite pikkust kogemust. Venemaa peab infosõda lääne vastu aastaid, eriti aga sellest ajast, kui rahvusvaheline olukord pingestus seoses Venemaa sissetungiga Ukrainasse 2014. aastal.

Palju on räägitud, mida ja kuidas Venemaa teeb. Kuid mida tähendab infovõitlus Venemaa enda arusaamal tänapäeval (sh ka konfliktide kontekstis)? Seda teemat pole piisavalt lahatud. Mida loeme välja avalikest allikatest? Kas ainult seda, mida Kreml tahab, et me loeks välja või midagi muud, midagi enamat? Analüüsides vene infosõja aspekte, pidamisviise, propaganda töötamise mehhanisme, saab üht ja teist aga järeldada. 

Venemaa infosõja ajaloost

Venemaa jõulise tõusuga rahvusvahelisele areenile 18.–19. sajandil ja tulekuga suurriikide hulka arenes jõuliselt ka Vene tsaaririigi ideoloogiline komponent, mille üheks oluliseks relvaks oli propaganda. Tsaariaegne propaganda oli aga võrreldes tänapäeva Kremli propagandaga lapsekingades. Putini propagandamasina juuri tuleks paljuski otsida aga just Venemaa «deržaava idee» väljakujunemisest ja Vene imperialismi algaastatest.

19. saj lõpuks kontrollis Venemaa tohutuid alasid – alates Poolast ja Soomest kuni Vaikse ookeanini, samuti käis võitlus mõjusfääride eest 19. sajandi teiste suurriikidega. Venemaa pööras erilist tähelepanu sellele, kuidas oma rahvale infot ette sööta. Juba mõeldi ka, kuidas mõjutada välismaa auditooriumi (eliiti). Meedia kiire arengu ja kirjaoskuse suurema levikuga 19. sajandi lõpus oli see teostavav paremini kui kunagi varem.

Vene-Türgi sõja (1877-1878) ajal leidis Vene riigis aset laialdane infokampaania Türgi diskrediteerimiseks. Laialdasema info operatsioonide paketiga esines Venemaa Jaapani-Vene sõja ajal 20. saj alguses. Sellele järgnesid Balkani sõjad ja Esimene maailmasõda, mil vene, saksa, briti, prantsuse propagandamasinad töötasid täies hoos ja juba üsna vilunult. 

Nõukogude aeg tõi propagandas uusi tendentse, arenguid, nippe, aga ka ideoloogilisi klišeesid, mis mõnevõrra pidurdasid Nõukogude Liidu võimalusi inforuumis, kuna nõukogude ideoloogia polnud paindlik. Samas andis see uusi võimalusi selleks, et mõjutada nii oma siseauditooriumit kui ka välismaad. 

Infomõjutustegevuse sõjaväline aspekt

Tsaari- ja nõukogude aegsed mitmed vene sõjateoreetikud ja kindralid (V. K. Triandofillov (1894-1931), A. A. Svetšin (1878-1938)) on käsitlenud info-psühholoogilise mõjutustegevusega seotud aspekte. Tuntud vene strateeg ja sõjateoreetik Svetšin pööras veel 1927. aasta sõjapidamises erilist tähelepanu vastase auditooriumi info- psühholoogilise mõjutamise aspektidele, kirjutades: «On vaja olla psühholoog, teada vastase rahva etnograafilisi eripärasid, kõiki tema sotsiaalseid grupeeringuid ja suunitlusi, teravalt hinnata väiksemaidki detaile, seejuures mitte kaotada silmist suuremat pilti – ja alles siis õnnestub kohandada otsust vaenlaste käitumisega».

Svetšin rõhutas mõjutustegevuse eri valdkondi, väites, et sõda peetakse mitte ainult relvastatud rindel, vaid ka klassilisel ja majanduslikul rindel. Svetšini ja teiste vene sõjateoreetikute mõtete varal kasvas üles rohkem kui üks põlvkond uusi sõjateoreetikuid.

Informatsiooni olulisusele asümmeetrilistes konfliktides on pööranud tähelepanu mitmed tänapäeva vene sõjateadlased: S. G. Tšekinov, S. A. Bogdanov ja Vene Sõjateaduste Akadeemia juht kindral M. A. Garejev, kes pidevalt rõhutab informatsiooni rolli modernses sõjapidamises. Pole juhuslik ka see, et Garejev on olulise venekeelse teadusajakirja «Informatsionnõe voinõ» teaduskolleegiumi esimees. Garejev on väitnud 2015. aastal, et on oluline arendada uusi vahendeid, mis on seotud «pehme jõuga» – sõdu tuleb pidada mitte ainult sõjaväeliste vahenditega, vaid ka küberneetiliste, informatsiooniliste ja teistega – see on meie kõige nõrgem külg».

Garejev kirjutas 2003. aastal: «Mis puudutab sõjapidamise vahendeid, muutub strateegias otseste ja kaudsete tegevuste vahekord. Kaudsed (mitte-lineaarsed) tegevused, mis on seotud poliitilise, majandusliku ja moraalse ning psühholoogilise vastase mõjutamise, tema desinformeerimise ja õõnestamisega seestpoolt, on alati mänginud suurt rolli». Garejev jõuab järeldusele, et modernses sõjapidamises on kogu relvastatud võitlus läbi põimunud infovõitlusega. Ka Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi ülem kindral V. Gerassimov rõhutab oma 2013. aastal ilmunud artiklis «Teaduse väärtus on ettenägemises», mis on saanud väga kuulsaks vene hübriidsõja arusaamade arutlemisel Läänes, samuti informatsiooni olulisust sõjapidamises:«Kasutatavate vastupanumeetodite rõhuasetus nihkub poliitiliste, majanduslike, informatsiooniliste, humanitaarsete ja teiste mittesõjaliste meetodite poole, mida realiseeritakse rahva protesteerimispotentsiaali kaasamisega. Kõike seda täiendatakse varjatud sõjaliste abinõudega, sh informatsioonilise vastupanu ürituste ja eriliste operatsioonide jõududega. Gerassimov lisab, et «uued informatsioonilised tehnoloogiad on võimaldanud tunduvalt vähendada ruumilist, ajalist ja informatsioonilist lõhet sõjaväe ja juhtimisorganite vahel»​. Tegelikkuses ei ütle Gerassimov midagi uut, korrates teiste varem välja öeldud mõtteid.

Erinevalt tänapäeva läänest on Venemaa alati pööranud tõsiselt tähelepanu infomõjutamise ja -julgeoleku küsimustele ja sellele, kuidas infosõda pidada. Sellest on räägitud muuhulgas Venemaa sõjalistes doktriinides ja mitmetes strateegilises dokumentides – nt infojulgeoleku ja -mõjutuse olulisust on rõhutatud viimases Venemaa sõjalises doktriinis 2014. aastal (Военная доктрина Российской Федерации), mis arvestab ohte infovaldkonnas sisemises kui ka välises sfääris. Doktriinis pööratakse tähelepanu mh ka sisemisele auditooriumile ja riigile mittelojaalsetele noortele, kellega nähakse ette tihedat «tegelemist» mõjutustegevuse valdkonnas. Sõjalises sfääris peab doktriin oluliseks Venemaa relvajõudude infojulgeoleku pidevat arendamist ja täiustamist.

Veel üks oluline dokument on «Kontseptuaalsed vaated Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude tegevusele inforuumis», millele samuti tasuks pöörata tähelepanu. Ehk rohkemat tähelepanu väärib  baasdokument Venemaa infojulgeolekust: «Venemaa Föderatsiooni infojulgeoleku doktriin» (Доктрина информационной безопасности Российской Федерации), mille kallal töötati aastaid ja mille viimane redaktsioon ilmus 2016. aastal.

Dokument rõhutab infojulgeoleku olulisust tänapäeva maailmas, seletades lahti olulisi mõisteid, kuid on üldistav. Veel üks oluline dokument, mis arutleb info julgeolekuga seotud küsimuste üle on Venemaa uus välispoliitika kontseptsioon (2016), kus 28. peatükis on kirjas: «Venemaa rakendab vajalikke abinõusid rahvusliku ja rahvusvahelise infojulgeoleku tagamiseks, kasutab vastutegevusi riikliku, majandusliku ja ühiskondliku julgeoleku ohtude suhtes, mis tulenevad inforuumist, võitlemaks terrorismi ja teiste kriminaalsete ohtudega, kasutades info-kommunikatiivseid tehnoloogiaid, takistades nende kasutamist sõjalis-poliitilistel eesmärkidel.»  Oluline alapunkt (p 47) selles dokumendis rõhutab: «Venemaa taotleb enda objektiivset aktsepteerimist maailmas, arendab oma tõhusaid ühiskondliku arvamuse info mõjutusvahendeid välismaal, aitab kaasa Venemaa ja venekeelse massimeedia positsiooni tugevnemisele maailma inforuumis, andes neile selleks riikliku toetuse, osaleb aktiivselt rahvusvahelises koostöös info valdkonnas, rakendab vajalike abinõusid oma info julgeoleku ohtudele vastuseismiseks. Sellel eesmärgil on ettenähtud uute info-kommunikatiivsete tehnoloogiate laialdane kasutamine.» Vaatamata sellele, et Venemaa ei too infojulgeoleku doktriinis välja otseseid vastaseid, on põhivastaseks kindlasti NATO ja lääs laiemalt. Seda kinnitavad ka Putini pressisekretäri Peskovi sõnad märtsist 2016, et Venemaa ja Lääne vahel on käimas infosõda.

Venemaa infosõja peamine eesmärk on ikkagi mõjutada oma endi inimesi: hoida neid «vaos» ja sööta neile ette sellist informatsiooni, mis aitaks Putini režiimil edasi püsida. Venemaa tahab lõhkuda ELi ja NATOt, sest siis saaks Venemaa laiendada oma mõjusfääri.

Venemaa pole huvitatud olemasolevast Euroopa julgeoleku arhitektuurist ning üritab seda kõigutada. Selleks Kreml rakendab hulka eri meetmeid. Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on infosõja tanner nii lai ja hoomamatu, selle arsenal ja võimalused peaaegu piiramatud ning Kremli režiim on selle ära tabanud.

Artikkel on rahastatud Saksa saatkonna poolt koostöös Eesti NATO Ühinguga. Artikkel sisaldab ainult autori enda vaateid. Lugu on osa koostöös Eesti NATO Ühinguga ilmuvatest arvamusartiklite sarjast.