Riigikogu valimisteni on jäänud alla seitsme kuu ja erakonnad on hakanud inimeste peal oma valimislubadusi katsetama. Seejuures pole üllatav, et enne valimisprogrammide pidulikku väljakuulutamist testitakse erinevaid (ka kulukaid) ideid ja loosungeid, et saada aimu, millega vastavad neile konkurendid.
Etteheiteid suure pildi ja pikaajalise visiooni puudumisest on kõlanud kõigi valimiste ajal ja samuti pole sedalaadi kurtmine sugugi ebatavaline teistes demokraatlikes riikides. «Suurt visiooni pole» on ühtpidi mugavusetteheide, millega saab ironiseerida iga üksiku ettepaneku üle. Teisalt ongi loomulikult vaja küsida, mis on üksikute lubaduste tähendus Eesti arengule.
Tasuks ka küsida, milliste pikaajalise edu vundamendikivide hädatarvilikkust oleks võimalik valijatele seletada. Üks näide: häbiväärne olukord, et teadus- ja arendustegevust ei rahastata isegi sel tasemel, mille riigikogu on strateegiadokumendis endale ise sihiks võtnud.
Tänase lehe loos toob poliitikavaatleja Andreas Kaju kenasti esile, et pikaajalise kasvu alustalad on teadus- ja arendustegevus ning haridus. Kas meie rahvas on vaenulik teaduse ja hariduse suhtes? Arvab, et tehnoloogilisi uuendusi ei ole tarvis? Vastupidi. Eurobaromeetri uuringute järgi on eestlaste tehnoloogiline optimism Euroopas esirinnas. Miskipärast pole me aga eesotsas näiteks uuenduslikke tooteid turule toovate ettevõtete osakaaluga.
Rahva toetus ja tahtmine olla teaduslembene ja uuenduslik maa on olemas. Kusagil struktuurides tundub aga olevat midagi valesti, et see tahtmine pole piisaval määral lihaks saanud. Tahtmise ja tegelikkuse omavahel vastavusse viimisega saakski näiteks jõuliselt tegeleda.
Valija ei tohiks nende helge tuleviku variantide vahel valides pead kaotada, vaid peaks kriitiliselt mõtlema, kust ja mille arvelt see raha tuleb.
Võib-olla peavad erakondade PR-nõustajad rahvast rumalamaks, kui keskmine kodanik tegelikult on? Praegu on erakonnad läinud üsna mugavat teed ehk «lubame rohkem raha ja teenuseid kätte».
Reformierakond lubab kõigile 500 eurot maksuvaba tulu, sotsiaaldemokraadid lubavad tulevikus tagada igale pensionärile hooldekodu koha. Keskerakond käis välja idee pakkuda noortele peredele võimalust võtta eluasemelaenu riigi käendusega ja ilma omafinantseeringuta.
Maksusüsteemi õigluse üle saabki vaidlema jääda. Ühtede jaoks seisneb õiglus lehmapiimast tehtud või grammi pealt võrdses jaotamises kõigile. Teiste jaoks selles, et sellelt, kes pidas lehmad ületalve tervena, lüpsis piima ja lõpuks tegi või valmis, on õigus oma tööst kasu saada.
Üks on kindel: valija ei tohiks nende helge tuleviku variantide vahel valides pead kaotada, vaid peaks kriitiliselt mõtlema, kust ja mille arvelt see raha tuleb. Niisamuti tuleks mõelda, kas sellest ka Eestil pikemas perspektiivis kasu on.