Kristi Malmberg: kuidas teha Eesti jälle suureks? (22)

Kristi Malmberg
, majandustoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristi Malmberg.
Kristi Malmberg. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Ühtäkki on kõik sellest rääkima hakanud: Eesti tuleb teha suuremaks, milleski jälle maailma paremaks, leida uus suur asi, millega tegeleda, mille poole liikuda. Teha nii, et kõik targad ja jõukad tahaksid siia tulla.

Tööandjatena ihaldusväärsed ettevõtted, kus on hea organisatsioonikultuur, tavatsevad kirja panna oma suurema eesmärgi. Ei, see pole kasumi teenimine. Eesmärk, mille poole visionäärist liider koos töötajatega rühib, ei saa olla midagi nii lihtsakoelist. Omanikule kasumi teenimine pole midagi sellist, mida üks keskmine töötaja seab isiklikuks oluliseks eesmärgiks. See peab olema midagi, mis annab töötajale tunde, et ta teeb midagi tähtsat, ta ise on tähtis. Vahet pole, kas tegu on valge- või sinikraedega. Selle tunde, et su töö tähendab midagi, saab tekitada igal ametikohal.

Üks lühemaid ja ilusamaid ettevõtte missiooni väljendusi on minu arvates olnud Disneyl: to make people happy. See on lihtne ja inimlik, läheb kõigile korda.

Midagi sellist oleks vaja ka Eestile. Ei, ma ei pea silmas, et peaksime hakkama jälle uut Eesti märki otsima. Jumal hoidku selle eest. Aga mingi uus ühine suur eesmärk võiks meil olla. Selle puudumisest on tegelikult räägitud sellest ajast peale, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga. Sinnani oli olemas selge ühine eesmärk: liituda lõplikult Euroopaga, pöörata end igas mõttes läände, mida me nii väga tahtsime.

Otsustame näiteks, et Eestist saab parim elukeskkond maailmas. Ja seejärel paneme paika plaani, milliste konkreetsete sammudega seda saavutada.

Euroopa Liidus oleme nüüdseks olnud 14 aastat. Mida suurt on Eesti vahepeal korda saatnud? Nautisime mõne aasta väga kiiret majanduskasvu, siis tulid karmid masuaastad, palgakärped ja koondamised, seejärel aastad, kus me ei saanud eriti ei edasi ega tagasi. Majanduses oleme paigaltammumise praegu küll lõpetanud, ent riigimehelikus mõtlemises mitte.

Samas, kas ongi nii väga vaja kibeleda midagi uut ja suurt tegema? Äkki ongi 27 aastat jälle iseseisev olnud riik saavutanud mingi täiskasvanuliku rahulolu iseendaga, esimese nooruse tung ja torm on mööda saanud ning aeg nautida seda, mida seni saavutatud. Meil on viimased 27 aastat tegelikult läinud ju suurepäraselt ja eriti head ajad on praegu käes. Vaadake vaid, kuidas kasvavad palgad ja kui madalale on langenud töötus, kui palju ostetakse uusi autosid ja milliseid hüppeid teevad ekspordiarvud.

Et praegu on Eestis jälle hea aeg, on just nüüd suurepärane stardihetk sõnastada midagi sellist, mis ei too kiiret kasu, ei jaga valijatele kohe puhast raha kätte, vaid tõmbab Eesti elu uutel tuuridel käima mitmeaastases või lausa mitmekümneaastases vaates. Muidugi ei saa see olla mingi udujutt ja visioonikonverentside pidamine. See peaks olema niisugune ühine suur eesmärk, millest iga Eesti elanik saab isiklikku kasu. Otsustame näiteks, et Eestist saab parim elukeskkond maailmas. Ja seejärel paneme paika plaani, milliste konkreetsete sammudega seda saavutada.

Kas ma usun, et mõni erakond tuleb päriselt mingi uue värske visiooniga eelolevatel valimistel välja? Eriti mitte. Sellise sammu astumiseks peavad muutuma ka valijad. Kuni me ise eelistame kiiret raha elu muutvatele, kuid aeglastele muudatustele, ei paku poliitikud meile neid muudatusi.

Kommentaarid (22)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles