/nginx/o/2018/08/17/11288580t1h81d1.jpg)
Üks erakordselt keerulise struktuuriga materjal etendab tähelepandamatut, aga suurt osa meie igapäevaelus, kirjutab Oregoni Ülikooli Tim ja Mary Boyle’i materjaliuuringute ja tootekujunduse õppetooli hoidja Kiersten Muenchinger veebiväljaandes The Conversation.
Üks mu jääkuubikuvorm on väike ja kollane uuelaadne rest, mis külmikusse pannes jäätab vee pisikesteks pardikujudeks.
Küllap on lugejagi näinud samalaadseid jääkuubikuvorme, mida valmistatakse kõikvõimalikul kujul alates lennnukitest ja lõpetades superkangelaste logodega.
Niisugused vormid on muutunud nii levinuks, et neid võib pidada sümboliks, kuidas materjal, millest nad on valmistatud. nimelt silikoon, on viimasel paaril aastakümnel põhjalikult muutnud meie kööki.
Silikoon leiutati algselt isoleeriva materjalina suurt kuumust tekitavate elektrimootorite jaoks, hiljem levis selle kasutamine rinnaimplantaatideks. Aga disainerid taipasid viimaks, et see on lausa ideaalne materjal väga mitmesuguste majapidamisesemete valmistamiseks.
Paljud disainerid, sealhulgas mina, armastavad silikooni kasutada selle vastupidavuse, painduvuse ja kättesaadavuse pärast.
Silikoon ehk polüsiloksaaan on polümeer – see on teaduslik sõna plasti jaoks –, mida ehk kõige enam iseloomustab kummilaadsus.
Sel on palju omadusi, mida teised materjalid e paku. Näiteks marsikulguritel on silikoonist osi ja isegi sellest kattekiht, sest silikoon talub nii äärmiselt kõrget kui ka äärmiselt madalat temperatuuri, muutmata sealjuures kuju.
Mõtleme taas kumjale silikoonist jääkuubikuvormile. See säilitab vormi külmakraadide juures, aga on ometi nii painduv, et sealt saab ilma vormi purustamata kuubikud välja väänata. Ja siis võtab see algse kuju tagasi.
Leidub teisigi painduvaid polümeere, mis on samaks võimelised, aga nad kipuvad olema kleepuvad, mis ei ole just parim omadus, mida kasutada toiduga kokku puutuvas anumas.
Samuti on silikoonil – seda küll sarnaselt enamiku plastidega – kehv soojusjuhtivus ning nad ei kanna temperatuuri märkimisväärselt edasi. Seepärast sobib see ideaalselt muffini-, leiva- ja muude koogivormide valmistamiseks – usin küpsetaja ei kõrveta sõrmi ära, kui kooki vormist välja koputab.
Kuidas on selline uskumatute omadustega kosmoseajastu materjal muutunud igapäevaste köögitarvete materjaliks?
Kõik algas rinnaimplantaatidest.
1970. aastatest peale oli silikoon peamine materjal, millest valmistati rinnaimplantaate ja muidki kehalisandusi. Rinnaimplantaadis tarvitati kaht laadi silikooni. Kõvast silikoonist valmistati kest, viskoossest silikoongeelist täidis.
1980. aastateks kogunes juba rohkelt muret silikoonist rinnaimplantaatide turvalisuse pärast. Mõned implantaadi saanud kurtsid fibromüalgia, artriidi ja muude tõvede üle. Kuna sümptomid paistsid kaduvat, kui implantaat eemaldati, siis arvati laialdaselt, et põhjuseks oli silikoongeeli lekkimine kestast. Seda oletust ei suudetud tõestada, aga inimesed muutusid silikoonist implantaatide suhtes ettevaatlikuks ning plastikut hakati pidama ohtlikuks materjaliks. Seda kasutavate toodete turg kuivas kokku.
Kuid selleks ajaks olid keemikud ja insenerid välja töötanud juba terve rea silikoonmaterjale, mis kannatasid välja väga erinevaid temperatuure, olid erakordselt elastsed ja painduvad ning juhtisid väga halvasti soojust. Kuna neid kasutati ohtralt rinnaimplantaatide jaoks, on siinkohal oluline tõdeda, et kõik need materjalid olid läbinud väga range kontrolli- ja sertifitseerimissõela. Ühendriikides olid need samuti saanud toidu- ja ravimiametilt sertifikaadi, mis lubas neid pruukida kokkupuutes toiduainetega.
Puudus veel ainult selge nägemus, kuidas neid laiemalt kasutada, ning avalikkuse iha silikoontooteid omandada.
1990. aastate keskel töötasin ühes rahvusvahelises disainifirmas, mis aitas nii senistel ettevõtetel kui ka idufirmadel uusi tooteid kujundada. Kord astusid meie juurest läbi kaks polümeeride müügimeest suure mapiga, mis oli täis silikooniribadest näidiseid.
Ribad olid väga värvikirevad. Mõned olid kaetud erilisema mustriga alates väikestest kühmudest ja lõpetades stiilsete sarikamustritega. Kõvadust mõõtva duromeetri järgi olid näidised erinevad. Osad olid läbipaistmatud, osad läbipaistvad, kristallpuhtad või suisa täidetud säralitrikestega.
Nad ütlesid, et soovivad silikooni maine taastada, et sellest võiks valmistada rohkelt majapidamistarbeid, ja palusid meilt nõu.
Mul ei ole enam meeles, millist konkreetset nõu me neile tookord andsime. Aga ma ei imestanud, kui hakkasin aastate möödudes nägema, et silikooni kasutatakse üha enam köögitarvete valmistamiseks. Võib-olla ei toodud neid algul müügile silikoontoodete nime all, sest sel materjalil oli kehv maine. Aga igal juhul sobib see materjal ideaalselt kööki, mis on ju nagu tilluke laboratoorium, majapidamise teaduse ja tehnika keskus.
Toitu valmistades tarvitame nii suurt kuumust kui ka tugevat külma, muudame vedelikke tahkeks ning aina segame ja sulatame, purustame ja tambime.
Silikoon muudab kõikvõimalikud köögitööd palju hõlpsamaks.
Tainast segades on silikoonist kaussi palju kergem paigal hoida kui libedavõitu portselankaussi. Kleepuma kippuvat tainast saab palju kergemini lahti silikoonist tainalusika küljest ja tainaaluse pealt. Ja kui ma tarvitan küpsetuspaberi asemel silikoonist küpsetusalust, ei lähe koogid alt nii pruuniks.
Tänapäeval tunneme silikooni juba paremini. Seda tarvitatakse endiselt rinnaimplantaatides toidu- ja ravimiameti loal, mis antakse välja, kui tootja nõustub korraldama pikaajalisi terviseuuringuid. Leidub lausa bränd, mis on osa nime otse silikoonist võtnud – Silpat.
Ma mõtlen tihti selle peale, kuidas silikoon levib aina enam, olgu tegemist kauge kosmose, mootorite komponentide või esmaabiruumidega.
Nii et iga kord, kui ma taas oma jääkuubikuvormi haaran ja sealt paar pardikest mulliveeklaasi sulpsatan, saan mõtiskleda, mil moel üks erakordselt keerulise struktuuriga materjal etendab tähelepandamatut, aga suurt osa meie igapäevaelus.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
/nginx/o/2018/08/17/11288443t1h71f1.jpg)