Riigikogu.

FOTO: Tairo Lutter

Seda, et riigikokku on võimalik pääseda ka erakonnal, mida valimistele eelnenud suvel veel olemaski polnud, tõestas 2015. aastal kenasti Vabaerakond. Ja lõppeks ei ennustanud 2014. aasta küsitlused riigikokku pääsemist ka Rahvaliidust EKREks tehtud parteile.

Kui nemad said, siis miks ei võiks sama õnnestuda ka praegu end veel poliitiliseks liikumiseks nimetaval seltskonnal Eesti 200. Praeguses seisus hakkab ent ära tüütama mäng «teeme/ei tee» erakonna. Kui see kügelemine ja soovide ebaselgus on mõeldud avalikkuse huvi üleval hoidmiseks, siis kuigi kauaks sellist huvi enam ei jätku. Ja ilmselt ei ole ka enam tohutul hulgal inimesi, kes tegelikult on algusest peale liikumise koosolekutel osalenud, ent kes saavad siis pseudopõnevust üles küttes üks päev teatada, et nad oma liitumisest midagi ei tea, aga järgmisel päeval ometi trummipõrina saatel liikumisega ühinemist kuulutavad.

Uute liikumiste – ka nende, mida nimetatakse populistlikeks – suur pluss on uniseks muutunud erakondade süsteemi üles äratamine.

8

Tegutsemisjulguse süstimine ja teadaolevate probleemide jõuline esile toomine on head asjad. Ka algatusgrupi ajurajud on kindlasti toredad ja mai alguses ilmunud manifest vahva. Ometi jääb vaevama küsimus, kus on siis need päriselt uued ideed. Ja mille olulise poolest erinevad selle liikumise plaanid siis näiteks Reformierakonnast? Või Vabaerakonnast? Viimane pealegi pakub oma nimekirjas kandideerimist ju üsna vabalt. Ja unistus poliitikuteta poliitikast ei ole kindlasti midagi Eestile eriomast.

Võimalik, et liikumisel oleks just mõtet pakkuda end liituma mõne olemasoleva erakonnaga, n-ö sülemina. Sel juhul oleks «teeme/ei tee» mäng natuke arusaadavam. Pikalt otsustamisega venitada ei saa, sest vastasel korral muutub Eesti 200 üha enam paroodiasarja «Riigimehed» rahvaerakonna Sülem paroodiaks. Igati arusaadavast mõttest, et meie oleme paremad kui nemad, sest meie oleme meie ja nemad on nemad… jääb siiski veidi väheks.

Kui ründavate sõnavõttude järgi otsustada, siis tundub Eesti 200 «teeme/ei tee» pärast tõsises mures olevat EKRE. Võib-olla kardetakse kaotada oma praeguseks kätte võidetud justkui ainsa protestipartei kohta? Võib-olla peaksid uuest liikumisest tekkiva konkurentsi pärast hoopis rohkem muretsema sotsid?

Uute liikumiste – ka nende, mida nimetatakse populistlikeks – suur pluss on vee liikuma panemine, utsitamine, uniseks muutunud erakondade süsteemi üles äratamine. See on demokraatlikus süsteemis hädavajalik võimalus öelda, et meil on kõrini. Saate aru? Kõrini!

Aga millest siis? Millest just praegusel juhul? Ilmselt sellest, et tundub, et ei tegeleta Eesti elu pikaajaliselt mõjutavate asjade edendamisega, vaid pisiasjadena näivaga. Eesti 200 peab aga oma palet veel palju rohkem näitama, et neid uskuma jääda.