Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2014/12/11/3600321t1h8753.jpg)
/nginx/o/2018/08/16/11244219t1h10a3.jpg)
Augusti algusest on mu telefonis nurgake nimega Digital Wellbeing. See kõlab küll nagu hipsteritele mõeldud spaapakett, aga tegelikult on asi tõsine. Kui kevadel käis suurem arutelu selle üle, et nutiseadmed ja neis olevad teenused nagu Facebook või muud ongi disainitud selliseks, et nad tekitaksid meis sõltuvust, siis olid Google ja Apple sunnitud sisse viima muutusi, et oma seadmed vähem sõltuvusttekitavaks teha.
Nii uus Android kui ka sügisel ilmuv iOS sisaldavad sellist nutisõltuvuse nurgakest, kust näeb, kui palju sa oled telefoni kasutanud, millised rakendused kõige enam su aega kulutavad ja ühtlasi saab seada endale piirangud. Kirjutasin kevadel siinsamas, et minu arvates on see üsna küüniline, sest esiteks inimesed ilmselt ei hakka endale piiranguid seadma ning teiseks, kui hakkavad, siis Google’i ja Apple’i konkurentidele, eelkõige Facebookile ja Twitterile.
Nüüd pärast paarinädalast digitaalse heaolu režiimis elamist on hea võimalus lähemalt vaadata, kuidas töötab alkohooliku aju ehk järgneb kokkuvõte alapealkirjaga «Põhjuse leiab ju ikka».
Praegu, kui ma seda lugu kirjutan, on kell hommikul veidi 11 läbi. Mu telefon raporteerib, et olen teda kasutanud 30 minutit. Sellest 27 minutit on kulunud Chrome’i brauserile ehk küllap olen ma lugenud läbi uudised ja vaadanud läbi oma sotsiaalmeedia. Ülejäänud kolm minutit jaguneb Outlooki ja veel mõne rakenduse vahel.
Nüüd saan ma ka piirata aega, mida ühes või teises äpis veedan. Mul ei olegi telefonis Facebooki, Twitteri ega Instagrami rakendust, aga kui oleks, siis esimese ajalise piirangu saaksid kohe kindlasti need.
Kuna ma kasutan nii sotsiaalmeedia kui ka niisama surfamiseks telefonis brauserit, siis piirasin selle asemel Chrome’i kasutust ühe tunnini ööpäevas. Android on seejuures nii karm, et kui see üks tund läbi saab, siis paneb ta mu brauseri sekundipealt kinni, hoolimata sellest, mida ma temaga tegin. Ikoon läheb mustvalgeks ja enne teda avada ei saa, kui kuupäev on muutunud.
Selles mõttes kõik justkui nagu toimib, eks? Digitaalne heaolu on saavutatud? Vale. Tuleb välja, et mul on alkohooliku aju, mis alateadlikult otsib põhjusi ja võimalusi veel telefonis aega veeta. Näiteks olen ma avastanud Google’i uudisteäpi, millega saab ka enne magamaminekut ikkagi mõttetult surfata ja uinuda, helendus näos. Peaks vist selle ka ära piirama. Veel olen ma telefonist üles leidnud terve rea mänge, mille olemasolu ma olin üldse unustanud. Kui Chrome on keelatud, käivad need ka. Ja miks mitte vaadata mõnikord lihtsalt telefonist vanu pilte või lugeda postkastist ammuseid kirju, mis ehk on kahe silma vahele jäänud. Ja Youtube’i rakendus on ju ka olemas. Kui kõik see ennast ammendab, võib alati võtta arvuti ja sellega surfata. Ja veel üks nipp, omavahel öeldes, ühelt sõltlaselt teisele, kui kell saab üle südaöö, algab telefoni jaoks uus päev ja kõik piirangud haihtuvad. Mõnus.
Ühesõnaga, tuleb välja vana kurb tõsiasi, et muutus algab ikkagi iseendast ja kui inimene on loll ja laisk, siis ega tehnoloogia üksi temast ka paremat ei suuda vormida.
Kõige selle kõrval olen ma aga ise ka imestunud, kuivõrd hästi toimib autos see, et telefon ühendada Android Auto abil auto suurele ekraanile, mis tähendab, et muusika ja navi (lausa Waze) on mul küll rooli taga istudes olemas, aga midagi muud teha ei saa. Tuleb välja, et mitte midagi ei juhtu, kui roolis olles Instagramis ei surfa või Messengeris ei tšäti. Kes oleks võinud arvata.