Sirbis sel reedel: näitlemine, kunstlik inimene ning venestamisest ja integratsioonist

Sirbis 17. augustil:

Sirp 17.08 Foto: Sirp

EERO EPNER: Näitlemine autentsuse ajajärgul

Kõigile kehtiva tõe otsimise kõrval võib näitleja eesmärk olla ka teadlik ambivalentsuse külvamine.

Olen aastate jooksul pidanud teatris tegema aeg-ajalt ekskursioone maapiirkondadest saabunud õpilasrühmadele, tutvustama hoonet uudishimulikele, luurama majja tunginud varga järel, kes hiilib minema näitleja ülikonnaga või − nagu teatris ikka − on juhtunud, et pärast etendust, kui ainuke järelejäänud valgus on roheliselt kumav hädaväljapääsu sildike ukse poole jooksva mehikesega, tuleb pärast viimast hetke teatrisaalis kõndida ukse poole. Ent ühelgi neist kordadest ei ole ma läinud üle lava. Avastasin selle alles hiljuti ja juhuslikult, kui pidin minema grimmituppa põsepuna järele ning leidsin end ühel hetkel lava tagaservast, olles teinud nii nelinurkse jänesehaagi kui ka mitmemeetrise ringi, vältimaks igal juhul lavale sattumist. Miski hoiab mind sealt eemal.

TRISTAN PRIIMÄGI: 35 millimeetrit ajas tagasi

Mühatus võib tähendada kümmet eri asja. Selle peab endale selgeks tegema igaüks, kes soovib eestlasega suhtlema hakata. Teiste elementaarne viisakus muundub meie tõlkeaparaadis tühjadeks sõnadeks, sest meie otsime viisi, kuidas praktiliselt ja sirgjooneliselt korda aetud asja järel mitte jääda pikemaks mulli veeretama, vaid naasta rahulikku üksindusse kusagile kuuri alla toksima midagi puust, kivist või uuemal ajal ka tähtedest, kui tegu on näiteks internetikommentaariga.

KAAREL TARAND: Habras asi valel põhiteesil

Miks peab üks kasvaval riigieelarvelisel toel tegutsev eramuuseum end laiendama lähiajaloo niššides, mis on mujal juba suurelt ja hästi kaetud?

Kõik õnnelikud muuseumid on üksteisega sarnased, iga õnnetu muuseum on isemoodi õnnetu. Mis teeb muuseumi Eestis õnnelikuks? Kindlasti eluga pääsemine muuseumireformist, sest see on nüüd ju nii pikaks ajaks, vähemasti järgmise muuseumireformini, mis võidakse küll poliitiliseltki jutuks võtta, kuid mille realiseerumist ei usu rääkijad isegi. Uue, spetsiaalselt muuseumi vajaduste järgi projekteeritud uue hoone valmimine, samuti uue püsinäituse loomine – nii muuseumi keha kui ka sisu ehitamisel ei koonerdata, paremas töökeskkonnas paraneb töötajate enesetunne. Ka tublimate kultuuriministrite hangitud palgatõus kergitab tõusuveena kõiki muuseume (ehkki mitte sugugi kõigi muuseumides töötavate inimeste sissetulekuid). Õnnelikuks teeb oma püsiva ja aegumatu teema olemasolu. Ja muidugi kaasneb iga uuenduse ja arendusega ka külastajate hulga kasv (vähemasti ajutine) ning sellele toetub tuntus ja tähtsus.

KARL LEMBIT LAANE: Venestamisest ja integratsioonist: tagasihoidlik ettepanek

Kui me tõesti oleme välja suremas, siis ei tulene see sisemisest (viienda kolonni) või idapoolsest õõnestustegevusest, vaid poliitiliste otsustena omaksvõetud sotsiaal-majanduslikust ja ühiskondlikust mudelist.

«Oma rahvust maha salata / sama ränk on nagu orjaks müüa end,» kõlab kultuslaul «Eestlane olen ja eestlaseks jään», mida kordame pea igal laulupeol. Kas pole siis kummastav, et oma rahvust väärtustades kahtleme teiste õiguses hoida alal endaoma rahvust? On valimiste eelaeg ja vaidlused, kuidas venelased võimalikult kiiresti Eesti ühiskonda sulatada, on hakanud jälle kirgi kütma. Kas neilt tuleks võtta võimalus õppida emakeeles või kaotada üldse nende eraldi koolid ja lasteaiad? Meie, eestlased, arutame, milliseid võtteid kasutada, et nemad hakkaksid rääkima meie keelt. Viidatakse Nõukogude ühiskonna loodud paralleelühiskonnale, kus seisid kõrvuti nii eesti- kui ka venekeelne kool.

Intervjuud

Ohvrist ja valedest. «Ilmutuse» režissööri XAVIER GIANNOLIGA

Eesti dokumentalistikaõpe. Teel koolist koolkonnaks. TLÜ dokumentalistika osakonna looja ja juhi RIHO VÄSTRIKUGA

Linnalugude uurija. New Yorgi ajakirjaniku, Columbia ülikooli teaduri ja raamatu «Ümbersõit Detroitis» autori FRANCESCA BERARDIGA

KURMO KONSA: Krüptodetektiiv loob kunstlikku inimest

Kunstliku inimese loomine näitab jumaliku loomisvõime mõistmise kõrgeimat taset.

Inimese tegemine iseenesest ei ole ju keeruline. Inimesi on praegu maakeral 7,4 miljardit ja nad kõik on tehtud teiste inimeste poolt. Kuna inimene on lahksuguline liik, s.t on isased, kelle kehas valmivad seemnerakud, ja emased, kelle kehas valmivad munarakud, siis muidugi on palju jama õige sigimispartneri leidmisega. Aga see on kõikide lahksuguliste organismide tüüpiline probleem.

Kuidas aga luua kunstlikku inimest? Selgub, et tegemist ei ole kaugeltki tänapäeva biotehnoloogide ja tehisintellektiinseneride ettevõtmisega. Nagu ikka, on krüptodetektiiv kaevunud minevikku ja leidnud sealt nii mõndagi kasulikku ka tänapäevale. Kunstliku inimese loomine ei ole ainult tehniline probleem, vaid on seotud poliitiliste, moraalsete ja teoloogiliste küsimustega.

MARJU KÕIVUPUU: Pärandikirju V. Mäletavad ja tõtt kõnelevad (pärand)maastikud

Mõni aeg tagasi oli mul tarvis lasta oma artikkel bulgaaria keelde tõlkida ja selle käigus sai tublisti pead murtud, kuidas panna ümber sõna «maastik» nii, et see annaks parimal moel edasi teksti sisu ega eksitaks heauskset lugejat kunstiteaduse või peisaažide lõpututele maastikele. Ega eesti keeleski ole see sõna kuigi vana. Kuid tubli saja aastaga, mil sõna „maastik“ on mõistena eesti keeles kasutuses olnud, on ta hoogsalt laienenud – peale pärand- ja rahvusmaastike on meil reljeefne poliitikamaastik, segane rahandusmaastik, edumeelne haridusmaastik, mitmekesine kirjandusmaastik, mõnel meist kas sügavad hingemaastikud või rubenslik kehamaastik jne.

Arvustamisel

Tartu Uue teatri «Kremli ööbikud»

Kuressaare Linnateatri «Meretagune paradiis»

William Somerset Maughami «Kümme romaani ja nende autorid»

Khalil Gibrani romaan «Murtud tiivad» ja Knuts Skujenieksi luulekogu «Seeme lume all»

Ruudt Petersi näitus «Bron»

Mooste külalisstuudio projekt «Metsik. Käärimine normaalsuse äärealadel» ja meediakunstiruumi Maajaam projekt «Metsikud bitid»

Pärnu muusikafestival

«Nõukogude hipide» album