Rait Maruste: Kunmani ei tohi halva uudise eest risti lüüa (35)

Rait Maruste
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rait Maruste.
Rait Maruste. Foto: Urmas Luik

Endise kohtuniku Leo Kunmani osundatud probleeme prokuratuuri ja politsei töös ja töömeetodites on kinnitanud ka teised justiitssüsteemi tundjad, seetõttu ei ole põhjust olla solvunud või kõike eitada. Aga tervikuna väita, et kohtusüsteem on mäda, on asjatundmatu ja põhjendamatu, kirjutab endine riigikohtu esimees ja endine Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik Rait Maruste. 

Väita üldiselt ja kategooriliselt, et justiitssüsteem on mäda, on sama hea, kui väita, et täitev- või seadusandlik võim on mäda. Et asju mõista, tuleb selgitada ja täpne olla selles, millest me räägime, mis on probleemid ja mis on mille põhjuseks.

Äsja pensioneerunud kohtunik Leo Kunman on üldisest kohtunikkonnast isikuomadustelt veidi eristuv, kuid see ei anna veel alust seada automaatselt kahtluse alla tema  tõstatatut. Kui teda milleski kritiseerida, siis võib ehk tuua välja viisi, kuidas ta probleemidele osundas. Saanuks vast paremini. Kogu loos on ta siiski sõnumitooja, keda ei tohi halva uudise eest risti lüüa.

Esiletoodu on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) aseesimehe Martin Helmele andnud järjekordse võimaluse verbaalseks laamendamiseks väitega, et kogu justiitssüsteem on põhjani mäda.

Esiteks. Kui kogu justiitssüsteem, siis täpselt mis? Justitia klassikalises tähenduses on kohtusüsteem. Populaarses sõnakasutuses lisatakse sinna juurde veel menetluse süüdistuse pool ehk politsei ja prokuratuur, ja kui süsteemne olla, siis peaks seal olema ka kaitse pool ehk advokatuur. Kohtuotsuseid viivad ellu täiturid ja ka neid peetakse (küll ekslikult) justitia osaks.

Eesti justiitssüsteemis laiemalt kui ka kitsalt kohtutes on süsteemseid probleeme. Isiksuslikke probleeme ja tööekstsesse tuleb paraku ette igas valdkonnas, mitte ainult justitia's. Neid tuleb püüda maksimaalselt vältida ja ilmnemisel korrigeerida, kuid see ei tohi olla alus põhjendamatutele üldistustele ja süüdistustele.  Süsteemsed probleemid aga ainult ootasid, et esile tulla. Püüan neist järgnevalt lühidalt ülevaate anda.

Kunman osundas probleemidele prokuratuuri ja politsei töös ja töömeetodites. Probleeme ja küsitavaid praktikaid on kinnitanud ka teised süsteemi tundjad, seetõttu ei ole põhjust olla solvunud või kõike eitada.

Ühe põhjusena võib esile tuua ikka veel (!) elus olevaid nõukogude miilitsa ja prokuröri mentaliteeti ja töömeetodeid. Muuga on raske seletada ausa menetlusega kokkusobimatut käitumist ja tegevusi.

Teiseks põhjuseks on meie kehtiv kriminaalmenetluse normistik, mis on üsna süsteemitu segu sotsialistliku seaduslikkuse doktriinist ja võistlevast menetlusest. Tegeliku ausa menetluse ja võistlevuse kaanonitest ollakse tegelikkuses üsna kaugel. Neid on, kuid nad on süsteemitud ning menetlusreeglite ja -praktikaga piisavalt tagamata. Minemata detailidesse märgin lisaks, et omavoli eeluurimises soodustavad põhjendamatult umbmäärased vabaduse võtmise alused, esmaselt vahi alla võtmine pikkadeks tähtaegadeks ning eeluurimistähtaegade puudumine. Aastatepikkusest mediatiseeritud uurimisest on saanud omaette karistusvorm.

Süsteemseks probleemiks on prokuratuuri ning esimese ja teise astme kohtute asumine justiitsministeeriumi haldusalas. Kui prokuratuuri ja politseid võib vaadelda täitvvõimu harudena, siis kindlasti ei võiks seda teha kohtute osas. Ometigi nii see on. Seega, probleemid millest täna räägime, on justiits- ja siseministeeriumi vastutusalas. Nii justiits-kui siseministeerium võivad olla kohtuvaidluste pooleks.

Kõik katsed kohtute puhul seda asjakorraldust muuta on alates 1993. aastast põrkunud justiitsministrite ja ametnike vastuseisule. Mõistlik kompromiss oleks kogu kohtuhaldus tuua justiitsministeeriumist välja ja anda see kohtuhalduse nõukogule, mis koosneks lisaks kohtunikele ka riigikogu ja õigusvaldkondade esindajatest, ning kes teeks kõik kohtuhalduse ja justitia'ga seotud põhimõttelised otsused. Kohtuhalduse nõukogu otsuseid teostaks ning nõukogu teenindaks täitevaparaat, mille juhi valiks tähtajaks riigikogu asjakohane komisjon. Lahendus oleks kooskõlas põhiseaduse võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega.

Vaatamata teadjate vastuseisule on justiitsministeerium jäigalt edasi marssinud prokuratuuri ja kohtute ühte majja paigutamisega. Selle läbi on kahjustatud õigusemõistmise ühte olulist alusmaksiimi, mille järgi õigusemõistmine mitte ainult ei pea olema sõltumatu, vaid peab sellisena ka näima. Ühes majas olemise ja töötamisega on kahjustatud nii näivus, kuid ka saanud teoks kohtu lähisuhtlemine ainult ühe võistleva menetluse poolega. Selle mõju võib eitada ainult rumal või küünik.

Õigustatud on prokuratuuri järelevalve küsimuse tõstatamine. Jätta see ühe ministri meelevalda, on sisult delikaatne ja poliitiliselt põhjendamatu. Mõistagi ei saa aktsepteerida poliitilise võimu vahetut sekkumist prokuratuuri töösse ja menetlustesse, kuid regulaarne ja ka ad hoc ärakuulamine riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve või põhiseaduskomisjonis oleks asjakohane ja probleeme ennetava toimega.

Kohtunikud Eestis valitakse (riigikohtunikud) või nimetatakse (esimese ja teise astme kohtunikud) ametisse eluaegsetena. See on demokraatliku õigusriikluse ja õigusemõistmise sõltumatuse üldtunnustatud tagatis, mille kiitis heaks eesti rahvas põhiseaduse rahvahääletusel vastuvõtmisel asjakohase sättega. Seega jutt kohtunike valitavusest on rahva valiku ja selle printsiibi kahtluse alla seadmine ning eeldab põhiseaduse muutmist.

Kohtutel on oma toimiv distsiplinaarsüsteem ja võistlevas menetluses eelduslikult väljatulevate eksimuste või vigade parandamise võimalus edasikaebe kaudu. Seega tervikuna väita, et kohtusüsteem on mäda, on asjatundmatu ja põhjendamatu. Lisaks. EKRE aseesimees peaks teadma, et arvestatav hulk täna Eestis ametisolevaid kohtunikke on ametisse nimetanud EKRE auesimees.

On mõistetav, kui inimesed on rahulolematut kohtumenetluste venimise, liigse bürokraatlikkuse ja keerulise juriidika ja raske õiguskeele pärast. Neid asju saab ja peab parandama, aga see ei ole süsteemne viga, mis seaks kahtluse alla kogu süsteemi usaldusväärsuse.

Süsteemseks veaks võib pidada põhiseaduse kohtuliku järelevalve taandumist pelgalt seaduslikkuse kontrolliks ainult ametiisikute või kohtute kaudu (heakskiitmisel) ning konstitutsioonikohtusse otsepöördumise võimaluse puudumist juhul kui kellegi põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi on riigivõim põhjendamatult piiranud või rikkunud.

Tõenäoliselt on paljudel inimestel olnud kokkupuuteid kohtutäituritega ning nende töömeetodid ja töö kvaliteeti ole neile jätnud just kõige paremat muljet. Need puudujäägid seostatakse enamikul juhtudel kohtutega, kuigi Eesti tänase süsteemi puhul puudub kohtutäituritel ja kohtutel igasugune seos ja teenistussuhe. See on omaette eraõiguslik süsteem, mis kannab (kahjuks) siiani nimetust kohtutäitur. Kuna Eestis puuduvad teised täiturid, piisaks ka lihtsalt nimetusest täitur.

Jälle mõjukas näivus.

Kommentaarid (35)
Copy
Tagasi üles