Hendrik Vosman.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kui Muammar Gaddafit poleks nädala eest Liibüas maha lastud, oleks naaberriigis Tuneesias pühapäeval toimunud valimised maailmas märksa rohkem tähelepanu saanud. Araabia kevade sünnimaa korraldas esimesed vabad valimised, tegi seda vägivallata ja kui üksikud erandid välja arvata, üldjoontes eeskujulikult.


See on suur asi kahes mõttes. Suur asi ühe riigi jaoks, kus seni olid valimised labane näitemäng, kus võitja oli kõigile teada juba enne hääletust, ning suur asi araabia kevade jaoks, sest Tuneesia põhiseadusliku assamblee valimised olid esimesed, mis pärast protestilaine algust üldse toimunud on.

Paraku jahutab optimismi demokraatia võidukäigu üle Euroopa ammune hirm: islamistlike jõudude esiletõus. Tuneesias kogus enim hääli erakond Ennahda (Taassünd). Tegu on mõõdukamat sorti islamistidega, aga ikkagi islamistidega.

Skeptikute sõnul on Ennahda hunt lambanahas: välismaailmale räägib, kuidas demokraatia on ülim, vägivald paha ning naiste õigusi tuleb austada, mošeedes jutlustab aga šariaadi ranget tõlgendamist.

Samad asjatundjad jätavad aga mainimata, et paljud tuneeslased ei hääletanud Ennahda poolt mitte usuliste seisukohtade pärast, vaid põhjusel, et see oli üks väheseid parteisid, mis põranda all diktatuuri vastu võitles. Unustatakse ka, et sama palju hääli said uued ilmalikud jõud. Teisisõnu viitab valimistulemus pigem plats-puhtaks-meeleolule kui naasmisele keskaega.

Pealegi, kuna põhiseaduslik assamblee (üheks aastaks valitud organ koostab uue põhiseaduse ja määrab ametisse ajutise valitsuse) moodustatakse proportsionaalse valimissüsteemi tulemusel, peab Ennahda nende ilmalike parteidega koostööd tegema. Muud võimalust ei ole.
Seega on paanika, et islamistid Tuneesia oma pilli järgi tantsima panevad, ülepaisutatud.

Mõttekäigus, et araabia maades on ohtlik demokraatlikke valimisi korraldada, sest islamistid saavad võimule, pole midagi uut. Seda kuuleb aeg-ajalt ka Eestis, näiteks tänavu veebruaris ETV «Vabariigi kodanikes», kus saatejuht ja külalised rääkisid üleolevalt egiptlaste võimetusest minna üle demokraatiale. (Hea, et neid veel rätipeadeks ei nimetatud.) Eestlased võiksid lähiminevikust ju mäletada, mis tunne on, kui muu maailm meisse kõrgilt suhtub.

Pole juhus, et araabia kevad algas Tuneesiast. See on tugeva haritud keskklassiga maa, kus naistel on suuremad õigused kui üheski teises araabia riigis. Pole mõtet demokraatiat sellisel maal maha kanda ja pole mõtet otsida probleemi sealt, kus seda pole.