Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen rääkis, et loomaarstiõppe jätkusuutlikkuse huvides peaks selle rahastamist suurendama. Veterinaar- ja loomakasvatustoodete hulgimüüja Dimela juhataja Kadri Kullman leiab, et ülikoolid võiksid omavahel sel alal rohkem koostööd teha.
Loomi ravitakse iga valitsuse ajal. Veterinaaria puudutab iga inimest. «Arst ravib inimesi, loomaarst ravib inimkonda,» öeldakse.
Veterinaaria puhul ei kõnele me ainult loomade tervisest ja heaolust, vaid ka tervislikust ja puhtast toidust, keskkonnast meie ümber ja riigikaitse strateegilisest tauditõrjest. Loomaarstihariduse tasemest sõltub riigi tervis.
Inimesed, kes õpivad loomaarstiks, on pisut omamoodi juba lapsest saati. Neil on loomade poole sisemine kutse. Seda nimetatakse kutsumuseks. Loomaarsti elukutse on väga raske nii vaimselt kui füüsiliselt. Seetõttu ongi loomaarstid eluterved, arenemis- ja kohanemisvõimelised ja alati innukad õppima.
Dimela on aastaid korraldanud loomaarstidele täiendkoolitust. Tean, kui innukalt loomaarstid investeerivad oma arengusse märkimisväärseid summasid, et olla maailmatasemel.
Veterinaariat on Tartus õpetatud üle 160 aasta, ligi 100 aastat eesti keeles. Aastal 2009 sai Eesti Maaülikool loomaarstiõppele rahvusvahelise akrediteeringu. Kas pole see meie väikeses riigis suur väärtus ja luksus samal ajal?
Professor Klaasseni sõnul on EMÜ loomaarsti õppe kaasajastamise protsess viimase umbes kümne aasta vältel toimunud ühekordsete finantseeringute või lühiajaliste programmide arvel.
Finantseeringud on toredad, aga raha (nagu aegagi) on alati liiga vähe – küsimus on selles, kuidas seda kasutada? Kas see on euroinvesteeringute «viga», et suur raha tõi justkui needuse kaela ja orgaanilise arengu tulemusena poleks me täna nii valusate küsimuste ees?
Siin algabki põhimõtteline küsimus. Haridust ei saa käsitleda kui ühekordset projekti. Projektid on põhimõtteliselt lühiajalised, institutsioon (ülikool) peab olema kestev.
Ainuüksi mängimine mõttega, et meie rahvuslik rikkus, pikk ajalooline kogemus pluss olemasolev võimas intellektuaalne kapital, võib kaduda, on ääretult ohtlik.
Millised tundeid tekitab see veterinaarides ja kuidas see mõjutab ühiskonnas veterinaaride mainet? Kahtlused teadagi halvavad mõttetöö. Kas loomaarstiõppe jätkusuutlikkus on üldse avaliku arutluse teema? Ehk peaksid oma tööd südamega tegevad kutsutud ja seatud inimesed omavahel läbi rääkides leidma parima lahenduse?
Me elame ajal, mil muutused on uskumatult suured ja toimuvad kiiresti. Meie jätkusuutlikkus sõltub sellest, kui hästi me toimuvaid muutusi mõistame ja endale õigeid küsimusi esitame. «Nii on alati olnud,» on tänapäeval kõige halvavam sundmõte.
Firmajuhina näen, kuidas jätkusuutlikud firmad leiavad uusi ärimudeleid. Juhtimisguru Peter Drucker on öelnud, et juhi edu võti 21. sajandil on võime teha koostööd. See kehtib kõigi organisatsioonide juhtide kohta.
Kas edasiviivaks lahenduseks loomaarstide koolitamisel on koostöö Tartu Ülikooliga? Mõlemat poolt peaks huvitama edasiminek, ühendatud ajujõud, mitte üksikisikute egotripp.
Koostöö otsus oleks strateegiline otsus. Kui koos töötavad ülikoolid, siis tegelikult töötavad koos inimesed. Kas näeme end konkurentide või koostööpartneritena, sõltub inimestest. Selline konstruktiivne koostöö saaks olla väga rikastav.
Et arutluskäik muutuks konstruktiivseks, näen firmajuhina lihtsat skeemi. Vaatame, mis meil on olemas.
Kõigile nähtavad on olemasolevad füüsilised ressursid: hooned, sisseseade, praktikabaasid jms. Aga nagu me tänapäeval teame, on tähtsaim osa ressursist nähtamatu: intellektuaalne ja sotsiaalne kapital ja eriti selle võime teha koostööd. Ka see on olemas.
Ja väga oluline ressurss on, et meil on olemas traditsioonidega institutsioon. Institutsioon kui süsteem ongi see, mis kõik ressursid käiku paneb.
Mis on puudu? Selgesti vastatud fundamentaalsed küsimused: miks me seda teeme? Millised on prioriteedid? Sõnastatud eesmärgid. Ehk nagu ütleb Peter Drucker: management makes resources productive (juhtimine loob ressursist rikkuse).