Karmo Tüür. FOTO: Sander Ilvest/postimees

FOTO: Sander Ilvest/Postimees

Venemaa ei ole ainulaadne, müstiline ega mõistetamatu. Ta on täpselt sama eriline kui iga teine riik. Igale tema n-ö eripärale leiab analoogi kuskilt mujalt ja tihti veelgi värvikamal kujul.

Ainus, mille poolest on Venemaa tõepoolest teistest väga palju erinev, on territooriumi suurus. Kuid see iseenesest ei lisa vägevust, vaid loob probleeme. Hiigelsuurt territooriumi, rahvast ja ressursse on vaja hallata ning selleks kulub pööraselt raha. Raha aga – nagu ütles peaminister Dmitri Medvedev Krimmis – pole.

Üks, millele kuluvad hiigelsumma ja mida ei suudeta enam katta, on vanaduspension. Ka ses osas pole Venemaa unikaalne. See n-ö riigisotsialistlik sünnitis loodi XIX saj lõpul Saksamaal masside ohjeldamiseks ja on nüüdseks muutunud heaoluriigi peamiseks tugisambaks. Sambaks, mis paraku omaenda raskuse all mureneb.

Pensioniea tõstmine on möödapääsmatu

Viimasel ajal on venemaalaste kuumim teema plaanitav pensionireform. Plaan tõsta pensioni vanusepiiri puudutab ju igatühte, sestap ei vaibu vestlused miljonites köökides ja jõuavad sealt ka tänavale. Võimude lootus, et jalgpalli maailmameistrivõistluste aegu saab asja vaikselt ära korraldada, luhtus.

Miks siis senine pensionisüsteem enam ei toimi? Ilmestan seda meie lähinaabri Pihkvamaa näitel. Seal elavast 620 000 inimesest üle poole (350 000) on pensioniealised, tööealisi on aga 135 000. Noh olgu, Pihkvamaa on ka Venemaa mõistes üsna depressiivne kant, kuid ega demograafiline üldpilt muust Euroopast ei eristu, kuivõrd sellest ei üritata ka poliitilisel tasandil eristuda ega eemalduda.

Rahvastikupüramiid, mis riigi pensionisüsteemi loomise aegu toetus laiale põhjale, on nüüd üsna pea peale pööratud. Venemaalaste eluiga pikeneb – nagu mujalgi – ja praeguse 73,5-aastase keskmise asemel ennustatakse 2030. aastaks juba 80 aastat.

Pidev valimistsükkel

Mis aga puutuvad siia valimised? Parlamendivalimisteni on ju kolm aastat ja presidendivalimiste nime kandnud näitemängki möödus alles hiljuti. Venemaa poliitiline süsteem on aga selline, et igal aastal on üks ühtne valimistepäev, kui valitakse kõikvõimalikke eri tasandeid, alates kohalikest volikogudest kuni rajooniülemateni, regioonide parlamentidest kuni kubernerideni välja.

Sel aastal toimub see mitmekihiline, aga ühenäoline poliitetendus 9. septembril. Kõikidel neil lasub üks, referendumitaoline pitser – toetus võimulolevale Ühtsele Venemaale. Kui volikogudesse lubatakse ka teiste parteide esindajaid, siis kõikvõimalike juhtide, olgu need kas või kõige tähtsusetumad rajooniülemad, peetakse kaotust alternatiivkandidaadile otseseks löögiks kuberneri mainele. Ja selle ning isikliku heaolu nimel peetakse ägedat võitlust.

Iseloomulik kogu toimuva juures on see, kuidas käitub Vladimir Putin. Samal ajal kui peetakse protestimeeleavaldusi, ametiühingud ja töökollektiivid koguvad allkirju pensioniea tõstmise vastu, on riigi president kogu protsessist taandunud. Vaid kord umbes kuu aega tagasi andis ta segase signaali, et plaanitav pensioniea tõstmine talle ei meeldi, aga ilma selleta ka ei saa.

Viimastel augusti- või esimestel septembripäevadel, igatahes vahetult enne valimisi selguvad pensionisüsteemi muudatused. Venemaa ei saa enam vanamoodi edasi minna. Riik, kes üritab ennast esitleda erilisena, allub samasugustele loodus- ja majandusseadustele nagu kõik teisedki.