Viktor Šenderovitš: enamik venelasi on harjunud end samastama impeeriumiga

Viktor Šenderovitš Foto: Tairo Lutter

Legendaarne Vene kirjanik ja satiirik Viktor Šenderovitš saab täna, 15. augustil 60. aastaseks. Postimees taasavaldab sel puhul temaga mullu tehtud intervjuu ja ühineb õnnesoovijatega.

Tallinnas astus 1. veebruaril oma kirjandusliku kontserdiga üles legendaarne satiirik Viktor Šenderovitš (58), kes enne esinemist Salme kultuurikeskuses muigas, et paradoksaalsel moel lendab tema – mees, kel omal ajal oli keeletud Nõukogude Liidust lahkuda – nüüd harjumuspäraselt New Yorki või Berliini, ent ei saa esineda Peterburis või Jekaterinburgis.

Paljudele eestlastelegi seostub Šenderovitši nimi legendaarse NTV satiirisarjaga «Nukud», meie «Pehmete ja karvaste» analoogiga 1990ndatest, mille stsenaristiks ta oli ja mille Putini režiim 2002. aastal keelustas. Sellega aga Šenderovitši looming ja tegevus ei piirdu. Tema satiir on teatud mõttes peegel nii praegusele Venemaale kui ka hiiglaslikule venelaskonnale üle maailma.

Kuulsin vahetult enne intervjuud tahtmatult pealt teie telefonikõnet, kus nimetasite eilset kontserti õnnestunuks. Milliste sensorite abil te saate aru, kuidas kontsert korda läks?

Tegu on näitlejatele omase tunnetusega. Loen küll laval erinevaid tekste, aga kuna esinemisstaaž on juba üpris pikk, korduvad neist 20–30 sageli. Seega on oht automaatseks muutuda ja see seisund on näitleja vaenlane. Eilne tempo oli õige. Jõudsin kava endast läbi lasta ja jutustasin, mitte ei esitanud teksti automaatselt. Publik oli väga hea ja toetav. Lõin hea kontakti, ei tekkinud tühja ruumi. Lämmatasin saalist tulevaid «hävingukoldeid». Suutsin publiku paaris sellises kohas enda juurde tagasi tuua – näiteks kui kellelgi hakkas mobiiltelefon undama. Repertuaar oli õigesti valitud ja kava pikkus ka õige. Korraldaja ütles, et Riias oli samuti hea, aga tean, et Tallinnas õnnestus paremini. 

Praegu meenus üks kontserdil kuuldud lugu. Tegevus toimub Iisraelis. Teist möödub vanahärra, kellele te nagu tunduksite tuttav. Ta kaob korraks ja naaseb karja vanaprouadega. Nood kaevad teid ja noogutavad. Tehakse koos pilti ja lõpus küsitakse: «Kas te horoskoope ikka veel koostate?»

Mind ja Globat (1953. aastal sündinud Pavel Globa on kuulsaim Vene astroloog – T. K.) aetakse sageli segi. Kõik kõlanud lood on tõestisündinud. Aga need võivad olla minu poolt kergelt kunstipäraselt ülevõõbatud. On termin: literatuurne anekdoot. Kõik algab päriselt aset leidnud loost, aga edasi hakatakse seda erineval viisil jutustama. Selle nimi on pajatus. Selmet taastada sündmuseid nagu krimilaboris on kirjaniku ülesanne tuua esile loo karakter – see on kontsentraat, teravustamine.

Võin dialoogi grotesksemaks ja lavalisemaks muuta. Aga kõige aluseks on tõsielu, mis on – uskuge – alati palju vängem kui suvaline väljamõeldis. Väga paljusid asju, mis on päriselt juhtunud ja mis pannakse sõna-sõnalt kirja, pole võimalik välja mõelda – nad on igast väljamõeldisest koomilisemad. Sageli olen testinud ennast ja oma kolleege, tehes väga naljaka repriisi puhul ettepaneku sellele järg mõelda. Ükski professionaal pole aimanud, kuhu elu pöörab.

Sageli loen teie sulest lugusid Moskva taksojuhtide maailmast. Te kasutate neid ju VTsIOMi (Ülevenemaalise Avaliku Arvamuse Uurimise Keskuse – T. K.) asemel?!

Ega ma spetsiaalselt, lihtsalt nõnda on välja kukkunud: ma nimelt ei juhi autot ja kasutan vahel taksoteenust. Ja muidugi on tegu väga täpse sotsioloogiaga! See on keskklassi alam osa, mis põhimõtteliselt tähendabki rahvast. Tegu pole asotsiaalidega, samas pole nad ka teaduste doktorid, politoloogid ega intellektuaalid. Nad on poliitika tarbijad, riigi elanikud, asukad, ja nende hinnangud on väga erinäolised, andes meeleoludest tervikuna kordades parema ettekujutuse kui suvaline VTsIOM.

Mida nad praegu indikeerivad? 

Nad on erinevad – nagu me kõik. Ja see valim seletab paljut. Näiteks kuulus «86 protsenti toetust» – ma tean, mis toetus see on. See jaguneb mitmeks osaks. On propagandaohvrid, inimesed, kes tõesti arvavad, et tegu ongi nende isikliku veendumusega. Tegelikult on neisse valatud «teadmine» Venemaast, kes seisab vastu USA-le ehk vaenulikule läänele, et kõik on nende vastu, et Putin on Venemaa õnn, et Venemaa tõuseb põlviliasendist jne. Nad on tugevalt propaganda poolt kiiritada saanud inimesed. Ses sisaldub ka hirm ja Stockholmi sündroom.

Grigori Gorini 30 aasta taguses filmis «Tappa draakonit» ütleb peategelane: «Orjadel on väga kindlad veendumused – ilmselt pole neil lihtsalt valikut.» Orjal pole valikut, aga tal peavad olema kindlad veendumused. Ori ei tohi kahelda, sest kahtlused on vaba, kartmatu inimese privileeg. Need võivad viia tegudeni, mis pole kehtiva korraga kooskõlas. Ori eelistab kindlat veendumust, sest nii on rahulikum. Orjad võivad olla kõrgema haridusega, nad võivad olla Föderatsiooninõukogus. Näiteks teles on tohutult palju inimesi, kes on ennast veennud – klassikalised juhtumid.

14 protsenti venemaalasi – aga see on väga palju, enam kui 15 miljonit inimest – ei pelga öelda, et neid ei rahulda Putin. See on suur arv! Ülejäänud vastavad teisiti ja... see ongi kogu toetus. Kui seisin 2014. aasta mais sõjavastase plakatiga keset Moskvat, nägin, mida see tegelikult väärt on. See enamik möödus minust ja kas ei saanud aru, millest on jutt – inimene astus ligi ja päris: «Kas kuskil on sõda?», mind ta teadis, aga sõjast polnud kuulnudki –,või pilk pöörati kõrvale ja need pöörajad olid kaasosalised. Nemad teadsid, et käib sõda ja et nemad on kaasvastutajad, ning minu meeldetuletus ärritas neid.

Enamik on ükskõiksed ja nemad ongi Putini tugi. Olen alati öelnud, et Putini tegeliku toetuse saame teada, kui teda tabavad ebameeldivused. Kui teda hakatakse jälitama, kui ta on kohtualune, kui temaga juhtub midagi, siis näeme, mitu tuhat moskvalast tuleb välja – nagu pärast Nemtsovi mõrva tuli 50 000. Siis võrdlemegi, palju inimesi tuleb vabatahtlikult toetust avaldama. Ilma et neid oleks töölt vallandamise ähvardusel kohale toodud, samuti mitte 300 rubla eest. Vaat siis mõõdame toetuse taset.

Selgub, et olete tõlkinud Hondurase vabadusvõitleja Julio Sacramentese jutustuse «Opossum».

Kui teenisin aega ja mind saadeti käsu korras diviisi leivavabrikusse, püüdsid mu rindekaaslased piraka roti ning tapsid teda kaua ja piinarikkalt. Kirjutasin sellest loost oma esimese jutustuse ja pakkusin seda erinevatele kirjastustele. Nood jäid keeletuks ja palusid mul enam mitte naasta. Kuni Inostrannaja Literatura toimetuseni, kus Tatjana Lanina, kes oli luuleosakonna juhataja, suurepärane naine, tegi ettepaneku avaldada lugu kui tõlge hispaania keelest.

Seal siis tapavad sõjaväelise hunta sõdurid opossumi ja lugu ise oleks löök Hondurase sõjarditele. Olin noor ja uhke loll, kes ei taibanud, milline mängu ilu tema ees avaneb, ja keeldusin. Alles kuusteist aastat hiljem, kui sain teada, et Tatjana Laninat enam pole, tegin selle tõlke. Inostrannaja Literaturas on ilmunud «Opossum», mille autoriks mõtlesin välja Julio. Tegu oleks võinud olla mu kirjandusliku debüüdiga, aga ei olnud. 

Seega juba ammusel 1983. aastal võisite aduda analoogia väge? Tahan jõuda teie palju kära tekitanud looni «Putin ja tütarlaps uiskudel», mis ilmus Sotši olümpia ajal 10. veebruaril 2014. 

Analoogiatega on kõik selge: iga asi meenutab midagi. Inimesed, riigid ja režiimid solvuvad võrdluse peale. Hämmastav, et kirjutasin «Tütarlapse uiskudel» veel enne Krimmi annekteerimist. Oli Sotši olümpia ja kogu maa oli haaratud tohutust eufooriast, uhkusest Venemaa ja meie võimsa tsivilisatsiooni üle. Olümpiamängude avamine on alati korraldajariigi paraadportree. Kirjutasin teksti, kus meenutasin 1936. aasta Berliini olümpiat ja seda, milline oli eufooria siis, milline oli võit medaliarvestuses. Ja meenutasin uue Saksamaa esimest kergejõustikumeistrit Hans Woellket.

Kuidas kõik tundsid tema võitude üle uhkust, see oli põlviliasendist tõusmise tunne. Ja kuidas aduti revanši. Tuletasin meelde, milleks see eufooria teisenes, mille jaoks seda ära kasutati ja... millega see lõppes – nii Saksamaa kui kogu maailma jaoks. Kui seda kirjutasin, ei teadnud ma veel Woellke enda saatusest. Ent see on hämmastav moralitee – Hatõni hävitamine oli kättemaks füüreri lemmikust Woellke surma eest, kelle tapsid Valgevene partisanid. Säh teile Berliini olümpiamängude ja nende sportlike võitude hinda! Kirjutasin, et tegu on PRi seisukohalt tohutu ressursiga ja me peame aduma, et puhast sporti – poliitikast ja suurest rahast eraldi – pole olemas.

Ühtlasi meenutasin, et vaid kaks aastat pärast Berliini olid Sudeedid, algas anneksioon – sisuliselt Teine maailmasõda. Meie puhul toimus vahetult pärast olümpiat Krimmi annekteerimine. Ja see oli loomulikult katastroof. Mina ei teadnud midagi Krimmist ja olin seetõttu hämmingus reaktsioonist, mis mu tekstile järgnes. Arvasin, et kirjutasin tavalise loo, aga nemad loomulikult juba teadsid, mis Krimmis juhtub. Sattusin juhuslikult väga valusa närvi peale – meenutades neile, kes olid ses ühiskondliku ühendamise asjas nende eelkäijad. 

Venemaal on inimesi, kellelt  poleks oodanud, et nad lähevad n-ö kollaboratsiooni teed. Teie jäite endale truuks – seega on valikuvõimalus ju olemas?

Iga inimene elab oma elu ja valikut laias laastus ei eksisteeri. Valikuid tehakse muidugi igal hetkel, aga on asju, mis on eksistentsiaalsed, juurasjad su sees. Muidugi oleks mu tagasihoidlikke huumorialaseid andeid praegu publiku lõbustamiseks jagunud – kirjutaksin artistidele tekste ja kõik oleks normis. Ma ei saa öelda, et mu valik oli raske. Mul polnud eesmärki saada teletäheks ja ma ei adunud teletööd kui väärtust omaette.

Olin ajakirjanik, kirjutasin tekste ja hiljem juhtus nii, et minust sai saatejuht. Aga kui ajalugu tegi käänaku, istusin taas kirjutuslaua taha, kus tunnen end hästi, see on minu koht ja seal on mu professionaalse elu mõte. Telestuudios ja kaadris ma võin – osalt isegi oskan – olla, aga see pole see, millest unistan ja milleta elada ei suudaks. Võim aitas mul lakata olemast teletäht. Mõne aasta enne seda olin aga vaid teles.

Oma kontserdil olite sel teemal eneseirooniline ja rääkisite, kuidas teles võib kaotada sideme reaalsusega. 

Muidugi, kui sain teletäheks, siis mingi aja pärast kaotasin – nagu iga teletäht – sideme kalda, st reaalsusega. Tõsi, mingi aeg oli mul tunne, et olen kõiksuse kese. See on väga tarvilik kogemus, aga see võiks siiski mööduda. Kui inimene on normaalne, peab talle miski peas sosistama, et ta läheb hulluks, et tuleb naasta asjade juurde, mida ta oskab ja teab. Mu oskused pole suured – mu elukutse on piiratud vene tähestikuga ning sealgi ma valdan vaid teatud asju. Eelistan tegeleda sellega, mida oskan.

Teie kohta võib öelda, et teil on maailma mõjusaima televisioonikogemus. Kuskil mujal pole ju osatud seda imekasti nõnda efektiivselt kasutada kui Putini Venemaal? 

Jaa. Ma nägin televisiooni väge, tean telepildi jõudu ja telemontaaži võimalusi. Tean, et kerge käeliigutusega võib inimese teha targaks või idioodiks. See on väga ohtlik relv. Seda tohiks vaid väga vastutusrikaste kätte usaldada, sest montaaž võib reaalsust võltsida – kusjuures ühtki stseeni lavastamata. Tean selle relva jõudu ja loodan, et aastatel, mil teles töötasin, ei kuritarvitanud me neid võimalusi. 

Suvel nägin telekanali Dožd saadet «Hard Day’s Night», kus teid intervjueeris suisa viis noort ajakirjanikku. Ma ei saanudki päriselt nende eesmärgist aru...

Ma ei usu, et oleks olnud eraldi eesmärk mind kuidagi diskrediteerida. Ja mõnigi neist kahetses hiljem ja andis mulle sellest teada. Väärib märkimist, et see on täiesti uus põlvkond Vene ajakirjanduses. Tegu on sellise «lubatud liberalismiga», mis tekkis pärast mitut täieliku vaikuse aastat. Dožd pole enam nullindad, vaid telekanal sündis teisel kümnendil. Nemad tulid, erinevalt meist, tühjale kohale – oli põletatud maa, tsementeeritud põrand. Ja äkki on telekanal Dožd ja äkki selgub, et tohib rääkida. Ja loomulikult tunnevad need noored ajakirjanikud end teletähtedena.

Tunnen neis ära ennast 25 aasta tagusest ajast: ise oled noor, aga ümber on mingid arusaamatud raugad. Ja nad ei kujuta evolutsiooni ega oma eelkäijaid hästi ette. Praegu on üles kasvanud põlvkond ajakirjanikke, kes ei tea, kes on Svetlana Sorokina (1957), rääkimata Jegor Jakovlevist (1930–2005) või telesaatest «Vzgljad» (epohhi loonud telesaade perestroikaaegses Nõukogude Liidus – T. K.). Nad pole seda näinud ja neil pole ennast millegagi võrrelda. Nemad on kohe tähed, sest tühjuse kohal ollakse täht. Neil oli tunne, et nemad on tänapäevased, haritud, tasakaalukad inimesed, kes on reaalsusega heas kontaktis, aga mina olen antiigipoest. Et olen vana, nüüdseks juba arusaamatu antiikese: õel vanamees, kes klähvib Putini peale. See saade polnud ei minust ega nendest, vaid põlvekondadest. 

Äsja püüdis Artemi Troitski Postimehe essees pealkirjaga «Kuidas Nõukogude Liidu aladelt lahkujad lõid Lääne-Venemaa» mentaalselt kaardistada väljaspool Venemaad elavaid rahvuskaaslasi. Kuna esinete pidevalt eri vene kogukodndade ees üle maailma, oskate kindlasti sõna sekka öelda?

Mis puudutab vene pagulust – just nimelt pagulust –, siis see on väga erinäoline. Sealgi kohtab hämmastuseks väga tugevalt Putini-meelseid. Sellisel puhul pakuksin välja kiiresti Venemaale naasta. Tean meest, kes elab 1970. aastatest Seattle’is, vihkab USAd ja armastab Putinit. Ma ei mõista, miks sellisel juhul elatakse Seattle’is ja ei kolita Venemaa provintsi: meie pensioni, sotsiaalsete garantiide ja meditsiini manu, et seal, keset Putini kätetöö vilju, teda armastada.

On muidugi ka liberaalne ja väga edumeelne vene pagulaskond. Ja selle saatus USAs või Euroopas lükkab ümber teooria venelaste etnilisest kõlbmatusest, sest nad on väga edukad. Niipea, kui vene inimene satub vabadesse oludesse, selgub, et ta on täiesti konkurentsivõimeline ja leiab oma koha. Baltimaades on lugu keerulisem. 1990. aastate alguses, murrangu ajal, sõitsin kord Riiga. Minuga oli kupees mees, keda veeti poisina sarnases köetavas kaubavagunis, millises deporteeriti lätlaseid Siberisse, Smolenskist vastutahtsi Riiga. Temaltki ei küsitud, ta oli samasugune pärisori. Ta toodi Riiga, kus ta ehitas VEFi tehase.

Ta küsis minult 1991. aastal: «Kas ma olen okupant?» Lätlase seisukohast on ta kahtlemata okupant, aga kui vaadata asjale globaalsemalt... «Halb on elada muutuste ajal,» ütles Konfutsius. Ameeriklastel on ütlus: «Surnud krabavad surnuid ja tassivad hauda.» On minevikuprobleemid ja Stalini süü – seda tuleb teadvustada kui draamat, tuleks üritada haavu ravida, mitte põlistada. Mõlemal poolel tuleb pingutada. Mitte sõdida, vaid mõista. See on kõige raskem – mõista. Sartre ütles: «Põrgu – see on «teised».» Alati hingab teine sinu õhku, sööb sinu toidu, pretendeerib sinu naisele, hõivab parklas sinu koha.

Edasi: kas me hakkame sõdima – kõik kõigi vastu ja algab kodusõda – või püüame saavutada kokkuleppe? Toetudes muidugi oma õigustele, aga adudes ka teise õigusi, kusagil järele andes. See on hirmus raske töö! Mind solvab ja ma näen ilmset ohtu selles, et Baltimaades seostatakse Vene kultuuriga valdavalt Vene impeeriumit. Aga need on eri asjad! Kahjuks vene keelt rääkivad inimesed ise ei seosta end sageli mitte Vene tsivilisatsiooniga – mitte Puškini, Tšehhovi, Tolstoi, Dostojevski, Mendelejevi, Vavilovi, Vernadski, Vene kosmoseteaduse ja matemaatikutekoolkonna, Kandinsky ja Malevitšiga –, vaid Vene impeeriumiga. Nii on nad vastasseisus kohaliku elanikkonnaga.

Teisest küljest Baltimaade äärmuslikud poliitikud justkui tõukavad venekeelset elanikkonda Putini rüppe – neid solvates. Ei teki dialoogi, vaid lõhe. Ja see on kahtlemata ohtlik. Kui oli pronkssõduri lugu, küsisin Moskvas, kas siis eestlased ei austa vene kultuuri?! Pärnus on Oistrahhi maja ja David Samoilovi muuseum, Tartus Lotman. Tuleb endale selgeks teha, kas me, venelased, tahame olla tsivilisatsiooni ja kultuuri pärijad – siin on ruumi läbirääkimisteks ja probleemi lahendamiseks. Siin pole vastuolu! Riias pole vastuolu, et see on Eisensteini, Raikini ja Wagneri linn. Sama saab öelda Eesti kohta. Küsimus on vaid selles, et tõesti, enamik venelasi on harjunud end samastama impeeriumiga.

Te olete oma kirjutistes maininud Vladimir Võssotski ühe laulu tegelaskuju – «tõeline meeletu». Käesoleva aasta alguseni oli tegu Putini privileegiga, ta võis ajada hullu juttu, et teda kardetaks, aga praegu on üks teine tüüp veel meeletum. 

Ei-ei, see on teine lugu. Muidugi on teine tüüp tunduvalt meeletum. Putin ainult simuleerib süüdimatust. Putin elas 15 aastat absoluutselt tundmatu, vaikse süsteemisisese ametnikuna, Trump aga on hoopis teisest materjalist. Ent vahe on selles, et Trumpi puhul käivituvad USA tasakaalustavad süsteemid. Oli kümme päeva Trumpi ja juba annavad föderaalkohtunikud presidendi kohtusse, neli osariiki keeldub kuuletumast, toimuvad massilised väljaastumised ja... ei mingit OMONi!

Trump on pressiga demonstratiivselt tülli keeranud ja see on viga, sest sõnavabadus on USAs püha. Keegi pole USAs kunagi sõda meediaga võitnud. USA on palavikus, aga ta väljub sellest katsumusest tervemana. Olen selles absoluutselt veendunud, mehhanismid töötavad. Praegu on kogu maailma tähelepanu USA-l. Tegu on üliriigiga ja sellest, kuidas laheneb sealne konflikt, sõltub kogu maailma saatus. Venemaa ei saa sellega kiidelda, tema ei huvita laias laastus kedagi. Venemaa puhul huvitutakse vaid ühest: kas ta päästab valla uue sõja või mitte. Kui päästab, siis on kehvasti. Putin on vaid selleks võimeline. 

Kas Ukraina pärast tasub karta? 

Jah, tasub, sest Putini viimaste päevade tegevus on päti oma, kes adub, et politseinik on lahkunud. Politseinik ütles, et tal on praegu kodus asju ajada, aga teie saage siin kuidagi ise hakkama. Ja pätt ütles: «Ah et ise? Suurepärane! Siin teile Avdejevka, siin uus kohtuotsus Navalnõile.» See on kõik otsene järelm Trumpi presidendiks saamisele.