Arvamusfestivali Postimehe laval arutleti eestlaste kodumaale naasmist ja sellega kaasnevaid probleeme. Arutelul osalenud nõustusid, et kõige juriidilise kõrval on suureks probleemiks just eestlaste enda suhtumine kaasmaalastesse, kes vahepeal ära käinud. Nii on tagasi tulnutel end raske siin koduselt tunda.

Neeme Raud: Mis siis toimub kui Eestist ära minnakse ja tagasi tullakse?

Kui ma New Yorgis elasin, oli väga lihtne. Keegi ei märganud sind, kõik oli väga anonüümne – see on suurlinna võlu. Eestis nii ei ole, Eestis märkavad kõik kõike, meid on nii vähe. Tulekuid-minekuid nähakse ja need on sageli problemaatilised. Aga miks?

Me võitleme suure sisserändega Euroopasse, samal ajal tuleb meil rääkida ka sellest, kuidas eestlased omavahel lõimuksid.

Kõigepealt esitaksin küsimuse Irene Käosaarele, kes tegeleb sellega just tööalaselt. Mis pärast peab Integratsiooni Sihtasutus tegelema nende eestlastega, kes on otsustanud pärast välismaal elamist koju tagasi tulla? Me just innustame: «Minge välismaale õppima, tooge kogemusi». Ja korraga on meil probleemid nendega, kes koju tagasi tulevad.

Irene Käosaar: Probleeme ei ole kindlasti mitte kõigil. Me näeme juba kolmandat aastat, et sisseränne Eestisse ületab väljarännet. Umbes pooled sisserändajad on tagasipöördujad.

Ühiskonnad on väga erinevad – kooli- ja lasteaiasüsteemid, tööturg, sotsiaaltoetused on riigiti erinevad. Kui inimene on elanud mingis teises ühiskonnas – ükskõik, mis on tema rahvus või keeleline taust – on ta harjunud natukene teiste asjadega. See, kuhu ta tuleb, ei pruugi olla halvem ehk me ei pea seda kuskile skaalal panema.

Praegu tullakse kõige rohkem tagasi Inglismaalt, Iirimaalt, Soomest, Venemaalt ja Ukrainast. Inimesed, kes tulevad tagasi peavad ümber harjuma teistsuguse eluga. Mina olen näiteks harjunud Rukkipala sööma ning kui ma lähen poodi ja seda seal pole, siis see häirib mind. Elu algabki pisiasjadest: kust läheb buss, kust laps saab kooli, kust saada lasteaiakoht, kust ma saan oma teisest rahvusest abikaasale turvalise töö, kuidas ta saab eesti keele selgeks õpitud.

Me ei räägi väga ka sellest, et tegelikult ei tule tagasi ainult puhast eesti keelt kõnelevad inimesed. Paljud tulevad tagasi näiteks lastega, kes on sündinud teises riigis ega pruugi vallata üldse eesti keelt või ei valda seda piisaval tasemel.

Neeme Raud: Teie asutus tegeleb siis nii-öelda riigi ja poliitika käepikendusena nende probleemide lahendamisel.

Meil on siin täna neli poliitikut, kes tegelevad selle suuna kujundamisega. Me oleme arutanud seda tagasituleku teemat tegelikult juba pool aastat Postimehe arvamuskülgedel. See arutelu siin täna on nagu omamoodi punkti panemine.

Küsimus meie poliitikutele. Kuidas muuta seda tagasitulekut kergemaks? Üks probleem, mis Postimehes peaaegu kõigist perekondadest kirjutavatest artiklitest tõusis, oli laste kooli toomine – kui nad on sündinud mujal, kasvanud mujal, siis tulla Eesti kooli on väga raske.

Mailis Reps: Ma vastaks kui haridusminister, kes selle teemaga igapäevaselt peab tegelema. Meie haridussüsteemil on oma võlu. Ja see võlu on see, et me oleme täna nii atraktiivsed, et nii mõnigi perekond, kes tuleb tagasi, ütleb ausalt, et ta tuli sellepärast, et ta lapsed jõudsid kooliikka või jõudsid vähemalt sinna põhikooli lõppkeskpaikka, ja nad tahavad, et nad saaksid Eestis põhihariduse või juba ka gümnaasiumi diplomi.

See on meile omakorda väljakutse, sest nad tulevad siia kõrgendatud ootusega. Võib-olla mõned nendest peredest on olnud ära väga pikalt. Kui me vaatame meie enda ministeeriumi ja partnerite tehtud uuringuid, siis pettumus on kiire tulema. Kui sa tuled kõrgendatud ootustega, siis sul on seal teatud nüansid. Esimene ja väga suur ootus on see, et sa saad sinna kooli, kuhu sa tahad. Meil on kõik koolid väga head. Nende väga heade koolide hulgas on aga mõned koolid, mis nendele lastevanematele eriti just sotsiaalmeedia tulemusena on tekitanud veendumuse, et sinna peab minema.

Neeme Raud: Siit tuleb jälle üks arvamus, mis paljudel tagasitulijatel on: Ma tulen ju tagasi, ma olen niikuinii parem. Ma olen ju välismaalt tulnud. Ma pean saama siin parima ja kui ma ei saa, siis Eesti ei oota mind.

Mailis Reps: Jah, see pettumus ei ole selline, et me ei leia koolikohta, aga võib-olla me ei leia just seda Inglise kolledži 5. klassis, sest lihtsalt kõik füüsiliselt sinna ei mahu.

Teine teema on see, et nii mõnigi nendest tagasipöördujatest ei tule tegelikult Eesti haridussüsteemi. Vaid nad tahaks tuua oma lapsed inglisekeelsesse kooli või vähemalt nad tahaksid, et nende lastel oleks võimalik siin õppida edasi rahvusvahelises koolis. Ka tihti selle ootusega, et me ei jäägi siia pikalt. Teine ja mitte vähem olulisem põhjus on see, et nendes peredes võib-olla ainult räägitaksegi inglise keeles.

Kolmas oluline asi on see, mis on aastatega muutunud – on tekkinud huvi eesti keele õppimise vastu väljaspool Eestit. Meil on täna umbes 3700 noort inimest, kes üle maailma on meiega seotud, sest nad õpivad vähemal või rohkemal määral eesti keelt. Kui nüüd hakata mõtlema, siis see on minu meelest fantastiline number. Hoida Eestiga sidet ja õppida eesti keelt on tegelikult miski, mida me peame riiklikult jätkama.

Neeme Raud: Marina, sa oled esindanud Eestit erinevates riikides, kohtunud nendega, kes on läinud välismaale ja tahavad tagasi tulla. Kuidas sina seda arutelu «Tagasi Eestisse» oma jaoks sõnastad ja näed?

Marina Kaljurand: Ma olen elanud kolm korda kolm aastat välismaal. Üks kord koos lastega, kaks korda ilma. Üks kord koos tütrega, kes läks välismaal inglisekeelsesse kooli, kaks korda hiljem me otsustasime lapsi mitte kaasa võtta, sest laste viimine teise süsteemi ja tagasi toomine on väga-väga raske.

Me kõik tahame, et meie lapsed oleksid õnnelikud. Me kõik tahame, et meie lapsed õpiksid viitele ja teeksid sporti, et neil oleksid sõbrad.

Rääkides välismaale elama minemisest. See ei ole ainult õpetajad, see ei ole ainult kool, see on ka lapse ettevalmistamine. Nüüd me läheme teise keskkonda, sa katkestad sidemed sõpradega. Jah, sul on Facebook ja Instagram ning teised asjad, aga sa katkestad ikka selle sideme. Mida teha? Mida mina olen oma naha peal kogenud?

Nüüd on võib-olla Eesti koolides suhtumine hakanud muutuma. Aga vähemalt 1990ndatel oli see suhtumine selline: «Mis sa arvad, et sa lähed nüüd välismaale ja oled tark? Ja nüüd sa tulid tagasi ja nüüd me sulle näitame.» Ja hakkabki näitamine. Ja hakkabki tõestamine, et see välismaal oldud aeg on raisatud aeg. Et Eesti on eriline, Eesti kool on eriline ja nüüd me hakkame sinust tagasi tulles jälle inimest tegema.

Viimasel ajal, jah see suhtumine on hakanud muutuma, aga kindlasti on vaja koolide ja õpetajate poolt paremat arusaamist selle välismaal elanud ja õppinud lapse toetamiseks. On see siis psühholoog, on see nõustaja või keegi, kes aitab lapsel selle protsessi läbi käia.

Teine, mida ma tahan öelda. Mina väga toetan seda, et noored läheksid välismaale. Minge välismaale ja minu vanused ja vanemad ka. Tulge tagasi, aga käige ära. See võiks olla osa täiskasvanuks saamisel, täiskasvanuks olemisel.

Neeme Raud: Eriti sellises väikeses sootsiumis nagu seda on Eesti.

Marina Kaljurand: Absoluutselt! Ma olen siiralt veendunud, et iga eestlane, iga eestimaalane, kes armastab ja hoolib Eestist, on Eesti saadik välismaal. Diplomaadid võivad rääkida, aga parema meelega usutakse tavalisi inimesi. Küsitakse, kust sa pärit oled ja kohe tekib esimene mulje.

Tagasitulekuks peavad olema tingimused sellised, et inimesed tahaksid tagasi tulla. Lastest me oleme rääkinud, aga oluline on ka üldine suhtumine. Kuidas nimetatakse neid, kes ära käisid ja tagasi tulevad? Rääkida tuleb ka tööst. Reeglina inimesed, kes tulevad läänest, kaotavad palgas. Kuidas teha see ületulek võimalikult mugavamaks? Ma ei taha öelda, et me peame hakkama kuidagi teistmoodi käsitlema neid tagasitulijaid. Maksma neile rohkem palka või teistmoodi maksustama. Vahel on ka nõust ja infost abi.

Viimane asi, millesse ma usun on see, mida välisministeerium on püüdnud tegelikult teha – hoida sidet nendega, kes on ära läinud. Kas siis õppima või tööle, abiellunud jne. Nendega tuleb hoida sidet. Saata ja jagada nendega infot ja olla nende jaoks olemas. Nendes riikides, kus meil ei ole saatkondi, on see keeruline. Nendes riikides, kus me oleme esindatud, on see lihtsam.

Neeme Raud: Andres Herkel, meil oli päris pikalt üleval loosung: «Talendid koju». Olete läinud ja tõestanud ennast mujal, aga tulge nüüd koju tagasi. On selline loosunglik üleskutse tagasi tulla õigustatud?

Andres Herkel: Kindlasti on see üleskutse õigustatud, aga samas ma ei tahaks teha inimeste vahel vahet. Talendid võivad olla väga erinevad. Ma arvan, et kõik, kes on Eestist lahkunud, lühemat või pikemat aega ära olnud ja on siis valiku ees, kas tagasi tulla. Mida rohkem on neil motiive tagasi tulla, seda parem. et kindlasti mitte ainult talendid.

Mul on väga hea meel, et Postimees on selle teemaga tegelenud ja me seda arutame. See, et tagasitulijaid on rohkem kui äraminejaid on muidugi hea, aga esimene küsimus, mis mul seda kuuldes tekib, on see, et kui palju see tendents on nüüd tingitud ikkagi sellest, et meil on majanduses hea olukord, me elame kasvutingimustes, meil on tööhõivega suhteliselt hästi? Mitte alati ei ole nii olnud. Mis hakkab juhtuma siis, kui see majandustsükkel taaskord pöördub? Ehk ma arvan, et meil ole vaja põhjendamatut optimismi. Muidugi peame seda aga maksimaalselt ära kasutama.

Tulles koolisüsteemi juurde. Siit-sealt lugedes on jäänud mulje, et tagasitulijatel on lihtsam panna oma lapsi erakooli, mitte riigi- või munitsipaalkooli. Sellest tuleb teha omad järeldused.

Kindlasti ei ole see ainult Integratsiooni Sihtasutuse probleem. See peaks olema kõikide omavalitsuste ja kõikide riigiasutuste küsimus, mida arutada. See suhtumine: «Ah, kas nüüd oli vaja tulla» mõne ametniku poolt peletab pigem eemale. Meie riik ei saa seda endale lubada.

Kuulates Marina juttu, pean ka minema ütlema, et sideme hoidmine Eestiga on tohutult oluline. Inimesed, kes on läinud, võiksid välisministeeriumi kaudu või mingil muul moel Eestiga seotud olla. Mul tekkis veel ka see küsimus, et kuivõrd teevad välisministeerium ja Integratsiooni Sihtasutuse omavahel koostööd? Seda võrgustikku tuleb ära kasutada.

Neeme Raud: Yoko, sina oled tulnud Eestisse tagasi. Sa oled ka Postimehe veergudel kaasa rääkinud. Milline on sinu seisukoht, miks me seda teemat arutama peame?

Yoko Alender: Ma arvan, et rääkima peab sellepärast, et see on väga inimlik teema.

Oluline on aru saada, et see ühisosa nende tagasitulijatega on meil tegelikult suurem kui see võõristus või eelarvamus, et miks nad üldse läksid ja tagasi tulid. Me peame mõtlema sellele, et Eesti on väga väike ja «Iga okas loeb». Kuidas see ühisosa aga säiliks?

Me oleme siin varasemalt välja käinud selle mõtte, et võib-olla sellel diasporaal ehk kõikidel nendel ca 200 000 inimesel võiks olla näiteks omaette valimisringkond. Et need välismaal elavad eestlased tunneksid, et neil on oma kandidaad.

Aga jah, tõsi on see, et tagasi tulles on palju asjad teistmoodi. Rääkisin eile oma sõpradega, kes on olnud nüüd kümme aastat perega Rootsis. Nad rääkisid, et Tallinna linnas autoga sõites eksivad nad tihti ära, sest sildisüsteem on nii segane. Kohalik saab hakkama, tagasitulija aga ei pruugi. Selliseid väikseid asju, mis on teistmoodi, on tegelikult väga palju.

Kui mina tagasi tulin, elasin Rootsis vanuses 10-20, läksin ülikooli. Ma kohtasin väga palju tõkkeid oma teel. Palju oli teistsugust – isegi minu joonistused kunstiakadeemias tundusid teiste omadest teistsugused.

Tagasi tulles on kindlasti abiks need omad inimesed, see ühisosa. Kui sa kohtad pidevalt seda suhtumist, et kui kihvt, et sa tagasi oled ja tahad Eesti ellu panustada. See suhtumine on meie kõigi enda kätes.

Loomulikult saab palju teha ka riik. Mul on paljud tuttavad tundnud puudust näiteks rahvusvahelisest bakalaureusest. Mulle tundub, et kui neid vastukajasid ühe asja kohta on juba palju, siis me peaks neid hakkama reguleerima. Miks mitte pakkuda noortele võimalust omandada Eestis rahvusvaheline bakalaureus? Me peaks reageerina nendele probleemidele, mida statistikanumbrid näitavad.

Neeme Raud: Aga lähme nüüd meepoti ehk raha juurde. Kui me Irenega rääkisime, et keda kutsuda sellesse debatti, siis ta ütles, et kutsume seekord poliitikud, kes tegelikult ju jagavad riigi raha oma töös. Integratsiooni Sihtasutus saab tegeleda siis, kui riik annab talle raha. Palju inimesed pöörduvad nende poole selleks, et toetust saada. Aga seda raha on neil vähe. Poliitikud ei võta seda teemat siiski tõsiselt.

Irene Käosaar: Ma nii kriitiline nüüd ei oleks. Me oleme võimelised ühele perele maksma maksimaalselt 2000 eurot. Kõik seda toetust ei vaja.

Kui me küsime, et miks te tagasi tahate tulla, siis esimene ja kõige olulisem põhjus on koduigatsus. Tahtmine koju saada. Järgmine põhjus on see sama, millele Mailis tähelepanu pööras – laste kooliikka jõudmine ja tahtmine Eesti hariduse järgi. Kolmas põhjus on see, et vanemad jäävad vanaks ja vajavad hooldamist.

Neeme Raud: Aga kuhu jääb siis see riik, mida me kõik üles ehitame?

Irene Käosaar: Kes see riik on? Riik ongi ju inimesed.

Neeme Raud: Ma pean silmas seda, et inimesed tahaks anda oma panuse riigi edendamisse, mida välismaal olles anda ei saa.

Irene Käosaar: Ma arvan, et see on koduigatsuse laiendus. Kui me küsiks siin istuvatelt inimestelt, mis on koduigatsus, siis ma arvan, et me saame täpselt nii palju vastuseid, kui siin inimesi on. Kellele on see talukoht Võrumaa jõe ääres, kellele on see mingi koht Narva kesklinnas kuskil ja kellel on see just see, et ma tahan panustada sellesse riiki.

Tulles nüüd selle raha juurde. Meil tagasipöördumistoetus, seda summat võiks suurendada. Ma aga ei ütle, et poliitikud seda tõsiselt ei võtaks. Seda arutavad nii kultuuri- kui ka haridusministeerium. Ma usun, et siit tuleb edasiminek.

Meil ei ole aga ainult tagasipöördumistoetused. Rahvuskaaslaste programmi kaudu, mida ka haridusministeerium, kultuuriministeerium, sel aastal Eesti 100 raames ka riigikantselei toetanud on, korraldatakse näiteks Välis-Eesti noorte laagreid. Sinna tulevad enamasti Eesti juurtega noored, kes on sündinud mõnes välisriigis, välismaale elama kolinud- ja ka Eestis elavad noored. See nende sidumine on väga oluline ja sellepärast tuleks seda jätkata.

Me oleme integratsiooni alla mõistnud aastaid seda, kuidas me Eestis elavate venelastega paremini hakkama saaks ja lõimuks. Tegelikult ei ole see aga ammu enam nii. Meie nõustamissüsteem on valdavalt selle suunaga, aga tegelikult vajavad seda ka meie eestlastest tagasipöördujad. Nad vajavad seda tihti isegi rohkem kui rahalist toetust. Et keegi selgitaks neile, kuidas töö leida ja laps kooli panna. Et keegi ulataks sõbraliku käe ehk kogemusnõustamine on see, millest oleks tagasipöördujatel palju kasu.

Neeme Raud: Enne kui avame selle diskussiooni publikule, teeme väikese vestlusringi veel poliitikutega. Kui te peaks valima sellest suurest teemast nüüd ühe konksu, mille te võtaks edendamiseks tähelepanu alla, siis mis see oleks?

Mailis Reps: Ma saan öelda, et mida ma teen ja jätkan. Haridus- ja teadusministeeriumi haldusalas on üheks kõige valusamaks teemaks eesti keel ja selle hoidmine väljaspool Eestit.

Viisteist aastat tagasi olid meil ajaloolised kogukonnad eestikeelsete pühapäevakoolidega. Need tegutsesid enamasti kohalikul rahastamisel. Täna toimub suurem osa eesti keele õppest seal aga kohalikul entusiasmil ja suuresti tänu Eesti riigi toetusele. Ootus on see, et me saaksime saata sinna professionaalsed eesti keele õpetajad. Me oleme täna kaardistanud juba üksteist keskust, kuhu oleks vaja kohe homme õpetaja saata koos professionaalsete õppematerjalidega.

Teine asi on Üleilmakool, mis aastast aastasse laieneb. Ehk lapsed ja noored, kes õpivad välismaal ajutiselt või vähem ajutiselt, on hakanud huvi tundma selle vastu, et võtta vähemalt osasid aineid eesti keeles juurde. Lisaks sellele on meil paarsada õpilast, kes on end ise vormistanud koduõppele. Ehk meil on välismaal lapsed, kes pidevalt hoiavad Eesti õppesüsteemil kätt pulsil.

Seega ma arvan, et esimene ja kõige olulisem märksõna on eesti keel – selle õpetamine ja hoidmine, sest tagasipöördujate jaoks on see kõige valusam teema. Me saime sel aastal Eestisse tagasi kolm perekonda. Ühe perekonna lapsed olid juba põhikooli lõppu jõudnud, kuid nad ei rääkinud sõnagi eesti keelt. Selle perega oli vaja teha ka väga palju psühholoogilist tööd, sest nende pere oli katki läinud. Perel oli raske, emal oli raske, keeleliselt oli raske jne.

Neeme Raud: Segame nüüd kaarte veidi. Yoko, räägi sina järgmisena.

Yoko Alender: Üks asi, mis haakub ka selle hariduse teemaga, oleks ühtne Eesti haridussüsteem. Kui me tahame igasuguste erinevustega Eesti haridusmaastikul paremini toime tulla, olgu need tagasitulijad, venekeelt emakeelena kõnelevad lapsed jne, siis tuleks lõpetada keelepõhine haridussüsteemi jaotamine. Sealt edasi saab edasi minna juba sellega, et see kool oleks üha rohkem võimeline erinevustega toime tulema.

Marina Kaljurand: Ma ütleks kommentaariks Mailisile ja Yokole, et Eesti riik tõesti panustab väga palju eestikeelsesse õppesse välismaal. Mul oli suursaadikuna Washingtonis väga hea meel selle üle, kui minu esimeseks tööülesandeks oli avada seal Eesti pühapäevakool. Kokku sai umbes 30 entusiastlikku last. Seal käiakse koos siiamaani igal teisel nädalavahetusel, kõik õpikud ja raamatud on pärit Eestist.

Inimesed peavad seda Eesti riigi tuge tundma ja teada, et see on olemas. Kas või siis õpikute ja õpetajate näol. Ma ei tea, kas Eesti riik on suuteline välja saatma üksteist eesti keele õpetajat. Ma ei tea, saadame siis alguses kasvõi õpikuid ja aitame neid Interneti teel.

Nüüd ma läheks tagasi oma eelmisesse elusse. Ma arvan, et välisministeeriumi roll on väga suur Välis-Eesti kogukonnaga suhtlemisel. Erinevad riigid on lahendanud seda erinevalt. Näiteks Lätis ja Leedus on lausa diasporaa suursaadikud. Ma ei tea, kas Eestil on seda vaja. Aga mida ma tunnen on see, et Eestis on kõik väga killustunud. Natuke teeb haridusministeerium, natuke kultuuri- ja välisministeerium. Aga kui väliseestlane küsib, et kes on see üks punkt, siis seda pole. Kunagi olid meil Välis-Eesti diasporaaga tegelevad ametnikud, keda enam ei ole. See on üks asi, mis võiks jälle olla. Üks konkreetne punkt, kelle poole teatakse pöörduda ja kes, siis saadavad omakorda teistesse kohtadesse need inimesed. Ei ole mõtet kõigile öelda, et lugege netist, meil on kodukal olemas. See ei töötavkõigi inimeste puhul.

Ja kas peaks olema mingisugune Välis-Eesti diasporaa valimisringkond. Ma arvan, et see on väga huvitav küsimus, mille üle tuleks arutada.

Andres Herkel: Ma läheks selle Välis-Eesti valimisringkonna küsimusega edasi. Sellest on möödas kusagil kuus-seitse aastat, kui ma kirjutasin selle idee ise ühte poliitilisse programmi. Selle organisatsiooni nimi oli Vaba Isamaaline Kodanik.

Sellel on teatud mõte ja väga mitmed riigid on seda ka rakendanud. Ma olen seda ideed nii ja teisiti testinud ja ausalt öeldes tundub mulle, et inimesed jagunevad selles küsimuses kaheks. Ühed ütlevad, et aga ma olen sellest Eesti osast pärit ja ma tahan valida seal. Teised tuleksid aga selle ideega kaasa. Minu meelest on meil praegu arvutamata või puuduvad usaldusväärsed andmed selle kohta, kuidas saaks seda rakendada ja kui palju oleks mandaate. Aga eeldada võiks, et asjal on jumet, et läbi töötada ta maksaks.

Hariduse teemal on siin juba üksjagu räägitud. Eestlased on ilmselt selline rahvas, kelle identiteet on keelepõhine. Selletõttu on eesti keele õpetamine väljaspool tohutult oluline. Muidu läheb paar põlvkonda ja side katkeb,

Asi, mis puudutab meie haridussüsteemi aga seespidiselt, on paindlikkus ja Eesti ühiskonna üldine sõbralikkus, mis ei ole meil selline nagu näiteks Soomes. Meil on siin veel areneda, see ei ole konkreetse asja taga. See on ühiskonna küpsemise küsimus.

Nagu algul siin keegi ütles, siis 1990ndatel kui sa välismaalt tagasi tulid, siis sind vaadati pigem halvasti. Ma arvan, et see asi on murdumas. Kindlasti ka see debatt siin ja Postimehe artikliseeria aitab seda murda. Aga see on väga paljude asjade taga. Ma kordan seda, mida ma eespool ka ütlesin. Mitte ainult Integratsiooni Sihtastus, vaid me peame koolitame oma riigiametnikke, omavalitsusametnikke nii, et see oleks üks nende töö ja suhtlemisomaduste osa. On oluline olla tagasitulijate suhtes avatud.

Reede, 10. august

Kellaaeg: 14.00-15.30

Teema: Tagasi Eestisse

Kirjeldus: Eestis vaadatakse hästi sellele, kui meie noored välismaale haridust, oskusi, maailmakogemust omandama lähevad. Paljud jäävadki aastateks mujale. Ent siis otsustavad nad koju tagasi tulla. Kas aga kadunud poegi-tütreid ikka oodatakse pikisilmi tagasi, nagu sõnades kõlab? Kas kojutulek on lihtne ja miks mitte? Kas «Talendid koju!» on kutseks sobiv juhtlause? Räägime tagasitulekust ja sellel olevatest nähtamatutest karidest Postimehe arvamuskülgedel sel kevad-suvel ilmunud samateemalise mõttevahetuse järeltuules. 

Aruteluformaadi kirjeldus: Tegemist on vaba suvise arutelu, mitte konkreetsete meetmete väljatöötamise ega poliitikute debatiga. Ent poliitikute häält tahame sel teemal võimendada, et nad teemat ka oma töös edasi käsitlema hakkaksid. Kuid ootame elavalt osalema ka publikut ja seal, loodetavasti, olevaid tagasitulnuid, -tulijaid ja tuleku plaanijaid.

Arutelu juht: Neeme Raud (ajakirjanik)

Osalejad: Andres Herkel (Vabaerakond), Irene Käosaar (Integratsiooni Sihtasutus), Mailis Reps, haridusminister (Keskerakond), Marina Kaljurand (Sotsiaaldemokraatlik Erakond), Yoko Alender (Reformierakond)