/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Inga uskus, et Venemaa ja Gruusia võivad olla koos, aga ainult ilma Putinita, kes hoiab kõiki hirmu all – selles tema jõud peitubki. Püsigu Inga mälestus igavesti ja tulgu aeg, mil Gruusia võib elada ilma hirmuta, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Kümne aasta eest pahvatas Venemaa ja Gruusia vahel täieulatuslik sõda, milles kasutati nii lennuväge, raskesuurtükke kui ka tanke.
Äratab hirmu ja tekitab pitsitavat valu, et selline sõda toimus Euroopas 21. sajandil, tuues kannatusi ja valu paljudele inimestele, kes olid sunnitud maha jätma kodumaja, said vigastada ja hukkusid.
Eksperdid vaidlevad seniajani ohvrite täpse arvu üle, aga kindel on see, et viie sõjapäevaga sai surma sadu ja vigastada tuhandeid inimesi. Nii maksis Vladimir Putin kätte grusiinidele, kes olid 2008. aasta jaanuaris korraldanud rahvahääletuse NATOga liitumise kohta. 77 protsenti osalenutest pooldas ühinemist Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga (NATO). Selle järel alustas Kreml konflikti eskaleerimist, kasutades selleks ära Abhaasia ja Lõuna-Osseetia separatistlikke režiime. Kõik see lõppes häbiväärse taplusega, kui Venemaa väed tungisid Gruusiasse ja olid valmis ründama Thbilisit. Alles Euroopa hilinenud reageerimine aitas vältida veel ulatuslikumat verevalamist. Gruusia säilitas suveräänsuse, aga rebiti kolmeks tükiks. Mõte NATO liikmestaatusest «külmutati».
Tegelikult oli Venemaa ja Gruusia konflikt alanud juba 1989. aastal, mil Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku komitee (KGB) juhtkond eesotsas tulevase putšisti Vladimir Krjutškoviga võttis vastu «Gruusia natsionalismi ohjeldamise» plaani. Vastuseks Gruusia rahvusliku taassünni liikumise juhtide avaldustele Nõukogude Liidu koosseisust väljaastumise kohta asus KGB korraldama rahvakoosolekuid Abhaasia külades ja linnades. Neil kõlasid üleskutsed taastada Abhaasia riiklik suveräänsus ja astuda välja Gruusia koosseisust.
1989. aasta aprillis peeti Thbilisis massimeeleavaldus Gruusia ühtsuse toetuseks. Selle kõrval aga oli teisigi tähelepanuväärseid loosungeid: «Maha kommunistid!», «Maha Nõukogude võim!», «Maha Vene imperialism!», «Ei Nõukogude Liidule!». Ööl vastu 9. aprilli ajasid Nõukogude armee ja miilitsa eriüksuse jõud meeleavalduse laiali. Laialiajamiseks kasutati pisargaasi Tšerjomuhha ja relvi. Ametlikel andmetel sai surma 16 inimest ning sajad kannatanud pöördusid haiglatesse abi saama. Seda ei suutnud Gruusia kuidagi Moskvale andeks anda.
Moskva aga õiendab sealtpeale järelejätmatult Gruusiaga arveid püüdluse eest olla vaba ja Venemaast sõltumatu. Kuid on selge, et need kuivad ajaloolised faktid ei suuda kuidagi edasi anda kogu Gruusia rahvast tabanud ja neid etniliste konfliktide kaosesse paisanud tragöödia tõelist ulatust ja sügavust. Seda on palju parem mõista konkreetse inimese saatuse põhjal. Seepärast tahan kõnelda Inga Gurtskaiast, Megreelia küla Dihhazurga neiust, kelle kodukoht «suure» Stalini enda otsusega, kes joonistas maha rahvaid piiritlevaid jooni, sattus Abhaasia Nõukogude territooriumile (megrelid on teatavasti üks grusiinide etnilisi rühmi).
Inga sõitis 1988. aastal Tomski, et asuda õppima sealses meditsiiniinstituudis. Vene keelt kõneles ta talutavalt, aga vajas lisaõpet bioloogias. Mina töötasin toona Siberi botaanikaaias ja pakkusin ennast Ingale abiks. Bioloogia tegigi ta viie peale, aga vaat vene keeles kukkus läbi.
Järgmisel aastal paiskasime kogu jõu vene keele omandamise peale ning Ingast saigi Tomski meditsiiniinstituudi esimese kursuse tudeng. Ta kutsus mind Dihhazurgasse külla. 1989. aasta sügisel sõitsin koos neljaaastase tütre Vassilissaga Suhhumisse. Mulle oli see esimene kord Gruusiat külastada. Kõik oli imetore.
Inga ise paraku kohale tulla ei saanudki, nii et meile tutvustas Gruusia kombeid ja tavu tema isa Givi. Mandariinisalud, mägijõed, ahvikasvandus, Inguri hüdroelektrijaam ning vältimatu gruusia köök oma hatšapuri, satsivi ja tšatšaga on mälestused, mis ei lähe kunagi meelest.
Suhhumis näidati mulle jõukate grusiinide maju, mille seinad olid täis kuulijälgi. Nii sain teada, et Abhaasia rahumeelse välimuse varjus ei ole sugugi kõik nii rahulik: teatavasti ei kõneldud Nõukogude ajakirjanduses ja televisioonis grusiinide ja abhaaside kokkupõrgetest ühtegi sõna, kõlasid vaid NLKP KK kuivad teadaanded püüete kohta parandada rahvastevahelist dialoogi Gruusias.
Hiljem külastasime Thbilisit, kus kohalikel elanikel külas viibides olid ikka põhiteemaks aprillisündmused, meeleavalduse laialiajamine ja Nõukogude Liidust väljaastumise väljavaated.
Järgmisel aastal sõitsin Dihhazurgasse suvel ühes kogu perekonna ja seekord ka Ingaga. Alustuseks peatusime Suhhumis. Linnas levisid ärevad kuuldused. Räägiti, et abhaasid loopivat grusiinide majadesse kirjakesi, milles ähvardavad füüsilise arveteõiendusega, kui need linnast ei lahku. Vahetevahel õhtuti karjus keegi tänaval: «Hei, Zviad, tule välja, külalised jõudsid kohale!» Ja kui siis peremees rõdule ilmus, külvati ta kuulirahega üle. Nii sai surma mitu inimest. Grusiinid hakkasid selle peale samuti relvastuma.
Dihhazurgas aga oli kõik ikka veel rahulik. Paiknemine otse Gruusia piiri läheduses süstis kohalikesse elanikesse kindlustunnet, et neid ikka ei jäeta saatuse meelevalda. Inga otse pulbitses helgetest tulevikuplaanidest. Kord istusime õhtupoolikul suure maja verandal, vaatasime mägesid ja teeistandusi, kuulasime pähklisalust kostvat lindude sädistamist, ja Inga lausus: «Minust saab kohe kindlasti arst, ostan endale Gruusias roosa basseiniga maja, viin isa ja ema külast minema, võtan enda juurde elama ja ravin kõigist haigustest terveks.»
Hiljem käisime Thbilisis, viibisime keset linna väljakul, kus olid püsti lakkamatult käiva meeleavalduse osalejate telgid. Demonstrandid nõudsid Gruusia lahkumist NSV Liidu koossseisust. Inga liikus väljakul ringi, heitis pilgu telkidesse. Minu abikaasa närvitses, tahtis juba lahkuda, kõik see erutas teda tugevasti. Inga ent sõnas: «See on minu rahvas. Ma pean olema siin.» See oli 1990. aasta suvel.
Hiljem puhkes grusiinide ja abhaaside vahel sõda. 1992.-1993. aastal pidid sajad tuhanded grusiinid põgenema Suhhumist ja Abhaasiast, jätma maha majad ja vara. Tormijooksu järel tungisid Suhhumisse tšetšeenide ja Vene kasakate salgad, kes kirjutasid seintele: «Hassan, Tšitšnja», «Vladimir Kubanist». Nii said mahajäetud majad uue peremehe. Inga õppis ikka veel meditsiiniinstituudis, aga sõitis Gruusiasse, et teada saada, mis Dihhazurgas toimub, sest side külaga oli katkenud. Ta ootas pikka aega luba Gruusia-Abhaasia piiripunktis. Aga kui Vene piirivalvurid, kes kontrollisid pääsu Abhaasiasse üle Inguri kulgeva silla kaudu, said teada, et Inga on grusiin, ütlesid nad talle kohe: «Neiuke, laske siit kiiresti jalga!» Nii ei pääsenudki ta kodukülla.
Dihhazurgast saabus eriskummalisi teateid: naaber olla tapetud, vennanaine röövitud, öösel olla maha löödud terve grusiinide pere. Siis õnnestus Ingal tuua Abhaasiast ära ema Suliko. Ta toimetas ema Tomski, tegi talle selgroo-operatsiooni. Siis läks Suliko aga Dihhazurgasse tagasi. See grusiinlanna lükkas tagasi kõik katsed keelitada teda Tomski jääma ja ütles: «Seal on minu kodu. Grusiinile on see midagi enamat kui lihtsalt kodumaa.» Siis sõitis Gruusiasse tagasi ka Inga. Tomskis oli elu tema ees lahti: temast võinuks saada tubli günekoloog, ta oleks võinud siin abielluda ja nii edasi. Aga Inga valis samuti kodumaa, soovis olla oma rahva keskel, kui seda on tabanud hädad ja õnnetused. Dihhazurgasse ei pääsenud Inga seegi kord ja ta elas aastaid õe juures Thbilisis, Abhaasia grusiinidest põgenikele mõeldud ühiselamus.
Ma suhtlesin Ingaga tihti Skype'i vahendusel ja leppisime isegi kokku, et sõidan sügisel Thbilisisse tähistama Inga juubelit, 50. eluaasta täitumist. Ent kevadel Inga suri – süda jäi une ajal seisma ja kõik. Alles siis pääses ta kodumaale tagasi, sinnasamasse Dihhazurgasse, kuhu ta maeti vanaema kõrvale. Õde Azat abhaasid matusele ei lubanudki.
Praegu aga ähvardab Venemaa jälle Gruusiat otse peaminister Dimoni enda suu läbi, kes kuulutas, et Gruusia ühinemine NATOga võib provotseerida «kohutava konflikti». Mina olen siiski veendunud, et ainult Gruusia kuulumine NATO ridadesse võimaldab taastada riigi suveräänsuse ning leida rahumeelse viisi lahendada konflikt abhaaside ja osseetidega, keda Venemaa kasutab pelgalt kahurilihana oma võitluses kunagise imperiaalse hiilguse taastamise eest.
Inga uskus, et Venemaa ja Gruusia võivad olla koos, aga ainult ilma Putinita, kes hoiab kõiki hirmu all – selles tema jõud peitubki. Püsigu Inga mälestus igavesti ja tulgu aeg, mil Gruusia võib elada ilma hirmuta!
PS. 1989. aasta rahvaloenduse järgi elas Dihhazurga külas 2625 inimest. 2011. aastal oli külas elanikke 972.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.