Jan Rahman on Kärgula miis (mees – võru k). Kärgula on küla Võrumaal Sõmerpalu vallas. Valla keskusse on siit oma 15 kilomeetrit. Maakonnakeskusse ehk Võrru teist samapalju. Sõmerpalu vallas elab 2000 inimest ja värskelt avaldatud omavalitsuste võimekuse edetabelis asub ta 157. kohal. Mida ütleb noorepoolne maal elav kirjamees väikese valla võimekuse kohta?
Inimesed on erinevad ja ootavad ka omavalitsuselt erinevaid asju. Mina ei oota, et vald annaks mulle töö- või elukoha või toetaks rahaga mu toimetulekut. Kui ma saan rahulikult iga päev, ka lumerohkel talvel, kodu juurest autoga maanteele sõita, lapsed kooli-lasteaeda viia, ja kui vajadusel saavad lapsed kooli ja lasteaeda vallabussiga, siis ei tule omavalitsus mulle meeldegi. Kui ma neid asju ei saa, siis tuleb küll meelde.
On hea, kui saab väikeses vallas ausalt ja mõnikord ka omavahel vallaametnikult küsida, kuidas asju ajada tuleks, kui on mingi küsimus seaduste kohta, näiteks soov midagi kaevata või ehitada. Et ei pea hakkama lappama seadusi, vaid seletatakse asjad ära kiiresti ja inimkeeli. Mitte nii, et peab millegi tegemiseks esitama avalduse, paludes väljastada tingimused, ja siis sellele kuu aega vastust ootama ja siis selle vastuse inimkeelseks tõlkima jne. Selle koha pealt on väiksed vallad head, ametnikud on enamasti tuttavad ja on teada, mida neilt oodata. Kui sellise väikese valla ametnikud on oma erialal kompetentsed, on kõik hästi.
Kuid väiksemad vallad on nõrgad kultuurilise identiteedi toetamises. Eesti kultuur põhineb kihelkondlikul identiteedil, meie varasem kultuuriline pagas, nagu rahvariided, rahvalaulud, rahvajutud, kombed jne, on korjatud, hoitud ja talletatud kihelkondade järgi. Sellele vaimuvarale toetudes oleks hea ja lihtne ka tänaseid kultuuriasju ajada. Paraku on nii, et väiksed vallad teevad kultuuriüritusi oma valla mätta otsast vaadates ja oma ringikeste ja seltsikeste inimestega. Millegi suuremaga, näiteks korraliku suveteatri korraldamise ja toetamisega, saavad praegu hakkama vaid tugevamad vallad.
Seetõttu oleks mõistlik, kui ühe praeguse valla territoorium langeks kokku endise kihelkonna territooriumiga. Kihelkond on piisavalt suur, et oleks võimalik korraldada ka midagi suuremat, samas on kihelkond ala, mille piires inimesed enam-vähem üksteist tunnevad. Hoolimata kõigist neist muutuvate tõmbekeskuste juttudest tundub mulle, et kihelkondlik identiteet on suurel määral ka tänapäeval säilinud.