Muhu saare igapäevane idüll.

FOTO: Kristina Stalnionytë

Krimikirjanik Katrin Pautsi kirjutatud «Minu Muhumaa» on pannud saare ärevalt podisema, sest osa muhulasi pole tekstiga rahul ja mõni tunneb, et talle on ülekohut tehtud.

Pautsi väide, et Muhus ei armastata võõraid just ülemäära, ja tema üleelamised Muhu koolis tekitavad eriti paksu verd. Vastukaja raamatu kohta võib lugeda Saarte Häälest (31.07) ja sellele veidi hiljem järgnenud vastulauset sealtsamast (4.08).

Kirjeldused Muhu koolist on eriti hirmuäratavad. Ent minu soov ei ole siin spetsiaalselt Pautsi raamatut lahata, vaid näidata, kui keeruline on tegelikult kirjutada lähiajalugu. Võtsin lahti ka Muhu põhikooli kodulehekülje, ent kooli ajaloost nõukaajal just palju ei leia. Suure tõenäosusega ongi «Minu Muhumaa» ainus ajalooallikas Ago Rullingo koguteose «Muhumaa» (2001) kõrval, mis jutustab Muhu (praegusel juhul Liiva) koolist nõukaaja hilisel perioodil. Muidugi ei ole Pautsi raamat ajalooraamat, aga sealt leiab ka mälestusi, mida saaks kasutada kooli ajaloost kirjutamisel.