FOTO: SCANPIX

Kaupluste ja kohvikute arvu poolest jääb eestlasest mulje kui palju tarbivast ja ülisuurest suhtlejast, kes vaba aja veedab sõpradega kohvikus istudes. Põhjused, miks selles äris hästi ei lähe, viitavad Eesti teistsugusele tegelikkusele, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

See, et väikesed söögikohad ja kohvikud kurdavad kehvade äritulemuste üle või sulgevad kiiresti uksed, on Eesti regionaalpoliitikat, majandust, tööturgu ning kohalike elanike sotsiaalset elu arvesse võttes asjade täiesti loomulik käik. Imelik oleks hoopis see, kui asjad oleks teisiti.

Kõik suured meistrid räägivad ühte – tee seda, milles oled tugev, ja pane sinna kogu oma hing, kirg ja vaba aeg. Ole kannatlik ja ära kiirusta, siis on oodata ka edu. Majanduslikust aspektist ei piisa toimetulemiseks veel sellestki, vaid vaja on teha kõvasti eeltööd, st õppida tundma turgu, sihtgruppi, nende ootusi – ja ka ületama neid. Loomulikult tuleb tunda ka konkurente ja osata neid heas mõttes lüüa. Reklaam on samuti tähtis, eriti alguses, aga kui asjal pole sisu, ei aita ka parim turundaja.

Eestis kerkib kauplusi ja kohvikuid nagu seeni pärast vihma ning üsna paljud neist on aasta pärast ka kadunud.

Samal ajal rändavad eestlased maailmas ringi ja imestavad, et paljudes paikades on kakskümmend aastat hiljem ikka sama kauplus või kohvik alles, või mis veel hullem – ka sama kohvikupidaja, kes oli Eesti standardite järgi juba siis vana, kui esimest korda sai kohvikut külastatud. Mööbel on kulunud ja riivab silma – Eestis seda andeks ei anta, aga kohv on hea, söögid maitsvad ja hinnad soodsad. Rahvast ei ole võib-olla palju, aga mingi ime läbi ei ole äri ikka pankrotti läinud. Eesti inimene ei saa aru, kuidas saab selline kohvik aastaid püsida.

Tegelikult peitubki vastus artikli esimeses lõigus. Eesti majanduslik seis, regionaalpoliitika, tööturg ja Eesti inimese olemus – enamik neist ei soosi kohvikuäride õitsemist. Esiteks ei käi kohalikud elanikud väiksemates kohtades õhtuid kohvikutes veetmas. Minge vaadake, mis toimub kas või Poolas –  väikelinnade söögikohad on nädalavahetustel kohalikku rahvast täis, süüakse koos peredega, suheldakse, ehkki meil tahetakse rõhutada, et poolakas on vaene. Ei ole sugugi nii. Sealsete söögikohtade hinnad panevad ka eestlase naeratama, samas kui Eestis on väljas söömine-joomine kallivõitu.

Rääkimata paljudest rikkamatest riikidest, kus on söögikoht söögikohas kinni – ja kõigile jätkub kliente! Viinist ja Itaalia väikelinnadest on mul kõige paremad kohvikumälestused. Üllatav on see, et mitmel juhul on kohvikupidajateks olnud vanemad mehed. Kui meil näeb selliseid vanu mehi ettevõtjate, kultuuriinimeste ridades või siis ainult pensionäride seas, keda tööturule enam ei lasta, siis Itaalias on vanameestest baari-, kohviku- või söögikohapidajad väga tavalised. Ja uskumatu, kui palju annavad sellised vanad vuntsidega muhedad mehed söögikohale «hinge» ja särtsu juurde! Nii et häbi Eesti teenindusettevõtetele, kes ainult noori tüdrukuid palkavad ning tööotsijad vanuses 45+ ukselt tagasi saadavad või neid «tagaruumidesse» palkavad, arvates, et klient tahab noort teenindajat. Kui Euroopast eeskuju võtta, siis isegi 80+ vanuses mees või naine võiks olla väga tore klienditeenindaja.

Tööturul on küsimus alati ka palgas ja töötingimustes. Iga kohvikupidaja võib öelda, et maksab konkurentsivõimelist palka, aga kui noorega ei sõlmita töölepingut (Eestis olevat kuulu järgi see just sel suvel eriti suur probleem) või kui isegi miinimumpalga saamiseks tuleb teha ületunde või korraga mitut tööd, kui töövahendeid ei ole või tuleb ise osta/leiutada, saades samas juhilt ja/või klientidelt pidevalt sõimata, pole üldse ime, miks töötajaid ei ole.

Ime oleks hoopis see, kui inimesed seisavad selliste tingimuste nimel järjekorras ja võitleks töökoha eest. Teisalt ei ole saladus, et Eestis ei saa kohviku või söögikoha teenindajana tööd üle keskea jõudnud inimesed, kes saaks võib-olla hästi hakkama, aga on meie ühiskonnas aastaid kestnud noorusekultuse tulemusel endasse usu kaotanud ja ei julgegi enam ennast pakkuda.

Samuti võib arutleda, kuidas mõni Soome või Itaalia väike kohvik, kus hinnad pole Eestiga võrreldes oluliselt kõrgemad, kus töötajad ei oska võõrkeelt või pole küllalt «särasilmsed», suudab üldse ennast vee peal hoida ja maksta Eestiga võrreldes kolm korda kõrgemat palka. Ning mis peamine – ei lähe ega lähe pankrotti.  

Mis on nende püsimise saladus? Esiteks mune ei tohi äris ainult ühte korvi panna, st alati peab olema varuks mingi alternatiiv, mingi võluvits. Kui ei saa töökorraldust muuta, tööprotsesse kiirendada-lühendada, peab olema mingi muu lahendus. Mõned kohvikud üürivad ruume pidudeks välja või pakuvad catering'i teenust, on neid, kes müüvad oma tooteid tänavatel-turgudel või kauplustele. On neid, kelle kohvik muutub õhtul klubiks, seltsimajaks või esinemiskohaks. Mõnikord on kohvik lihtsalt üks väike lisaäri, sest raha/aega jääb põhitegevusest üle, tööjõudu leiab pereliikmete seast ning kohviku mõte tundub hea, sest ümberkaudsed inimesed tahavad kusagil koos istuda.

Kõige olulisem on aga see, et inimesed tahavad väljas süüa ja tahavad teistega kokku saada.

Eestis oleks seega vaja kohvikule mingit teist funktsiooni, midagi tõeliselt eestlaslikku, mis inimesed kohale tooks.

Kolmandaks takistab kohvikuteäri Eesti regionaalpoliitika, mille üle kurdab ka suur osa Eesti raskustes kohvikupidajaid. Seal, kus tööjõudu on, sealt ei käi töökoha juurde ühistransporti. Kui mõni aeg tagasi räägiti tuhandetest noortest, kes ei tööta ega õpi, siis üllatusena tuli see, et asi polnud ainult noorte tahtmises või lumehelbekeseks olemises, vaid väga suures osas puuduvas transpordis. Kuidas sõita Metsataguselt või Vana-Juurikalt lähimasse linna tööle, kui bussi ei käi või käib ainult üks kord päevas lõunasel ajal? Ja kui töötasuks on miinimumpalk, on väga raske noorel autot osta või linnas korterit üürida. Probleemist saab aru ainult see, kes peab sellises keskkonnas elama.

Neljandaks Eesti inimese vajadused. Arvatavasti ei soovitaks ükski Ameerika või Itaalia ärinõustaja eestlastele, kes tahavad Eestis mingit ettevõtlust alustada, et «tehke kohvik!». Nad soovitaks meile midagi muud, mida Eesti inimene ja siinne turg rohkem vajab ning milleks on tegijal ka oskused. Eesti inimene ei vaja nii palju kauplusi, kohvikuid ja söögikohti ja on näha, et neid ei armasta siin eriti ka turistid.

Kohvikusse läheb keskmine inimene suhteliselt harva, ehk siis, kui linna läheb ja tahab korraks kusagil sõbranna või sugulasega kokku saada. Üha rohkem on kontoreid, kus kohvik on kiviviske kaugusel, aga töötajad võtavad toidu kaasa kodust või ostavad kaupluse toiduletist.

Pole veel kuulnud ühtegi eestlast ütlemas õhinaga, et täna (homme või ülehomme) lähen kohvikusse, et oma inimestega mõnusalt õhtu otsa suhelda. Mäletan, et olin eelmisel talvel Hiiumaal tööreisil olles üllatunud, et nädala sees ei olnud kogu saare peale ühtegi söögikohta lahti. Imestamise peale öeldi, et kes see hull talvel kohvikus käib. Kohvikusse saab suvel.

Kohvikusse minnaksegi Eestis häda pärast, ennekõike selleks, et teel olles jalga puhata, linnas enne edasi tormamist kiiresti nälg kustutada (võimalikult odavalt), kedagi oodata või lugeda seal üksi rahus lehti, mida ise ei raatsi tellida. Enamik meist ei oska hinnata kohvi või kookide headust, küll aga tunnistatakse seda, et kodus on vahel kõik asjad paremad.

Paljudel õppinud kokkadel-pagaritel on samuti küsimus, et miks teevad riigiametnikud, õpetajad, treialid, juristid, põllumehed jt muudkui kohvikuid ja miks antakse neile, kohvikuäris võhikutele, selleks riiklikult toetust? Miks inimesed ei tee seda, milles nad tugevad on, milles on neil teadmised, oskused ja kogemused? Miks ei tehta seda, mida eesti inimene/Eesti turg vajab?

Seega kogu kohvikuäri kiratsemise taga ei ole vaid tööjõupõud, madalad palgad, ahned tööandjad või turistide vähesus, vaid küsimus, miks Eestis rajatakse nii palju kauplusi ja kohvikuid, kui enamik inimesi neid ei külasta, ei hinda ega ka vaja? Miks ei tunta oma sihtgruppi ega turu vajadusi? Kohvikuäri tegijad pole igatahes suutnud veel leida seda võluvitsa, mis muudaks eestlased kohvikuinimesteks ja aitaks kohvikutel-söögikohtadel püsima jääda.