Härjavõitlus: domineerimisloogika verine vaatemäng

Foto: Corbis/Scanpix

Kuigi praeguseni leidub Hispaanias tulihingelisi härjavõitluste õigustajaid, liigub ühiskond siiski corrida keelamise suunas, kirjutab kolumnist Anna-Maria Penu.

Loomaõiguste kaitsjad kinnitavad, et 80 protsenti Hispaanias peetavatest rahvapidustustest sisaldavad looma alandamist, piinamist, mõrvamist või surra laskmist – olgu tegemist härja, kitse, kuke või pardiga.

Euroopa Komisjon ütleb, et «kultuuritraditsioone tuleb austada», kuid ei täpsusta, kas ka siis, kui need traditsioonid põhinevad julmusel ja teise elusolendi piinamisel nagu eespool nimetatud rahvapeod. Sama komisjoni aruanne lisab, et Hispaania on üks Euroopa Liidu liikmesriikidest, kus loomi hüljatakse kõige rohkem, ning samuti seda, et riigile on juba esitatud arvukalt kaebusi nõudmistele mittevastavate loomapidamistingimuste ja loomade ohverdamise kohta.

Samas võeti just siin riigis alles mõne aasta eest vastu ajalooline inimahvide õigusi kaitsev resolutsioon ning Kataloonia on juba teine Hispaania autonoomne piirkond Kanaari saarte järel, kes keelab oma territooriumil härjavõitluste pidamise. Ometi toetab seesama riik rahvapeoks nimetatud üritust heldelt: 2008. aastal eraldati härjavõitlusega seotud tegevuste jaoks ligi 600 miljonit eurot.

Välismaalaste, kuid eriti välisajakirjanduse ebaproportsionaalne huvi kõige vastu, mis ümbritseb corrida’sid, tõestab kultuuriliste stereotüüpide tugevust ning kestvust ka siis, kui sellel on tegelikkusega vähe pistmist, sest on täpselt pöördvõrdeline huviga, mida tekitab see teema enamiku hispaanlaste seas.

Kui toetuda ainult arvudele, joonistub silme ette «härjavõitluskunsti» selge dekadents: seitsmekümnendatel oli huvilisi üle 60 protsendi (Franco diktatuur muutis härjavõitluse rahvussümboliks), nüüdseks ulatub see vaevu 30 protsendini. Kui vaadata arvude taga olevate inimeste sugu ja vanust, siis selgub, et enamasti on tegemist meessoost ja üle 45-aastaste huvilistega, sest nii naissoo kui mõlemast soost alla 24-aastaste noorte seas ulatub huvipuudus 81 protsendi lähedale.

Suurema osa hispaanlaste ilmselge ükskõiksus ning kasvav teadlikkus ja tundlikkus loomade õiguste osas näib olevat teel filosoof Ortega y Gasseti möödunud sajandi alguses kuulutatud «härgadeta Hispaania» poole. Järelkasvuta on see paratamatu, tunnistavad ka härjavõitlusega seotud ringkonnad ning kingivad koolidele härjavõitlustele tasuta pileteid.

Üldsuse kahanevast huvist hoolimata väidavad nad kindlalt, et tegemist on tähtsa rahvusliku majandusharuga, mille keelamine tekitab praeguse kriisi tingimustes meile kõigile (loe: neile) suurt rahalist kahju, hävitades tohutul hulgal töökohti ning kopsaka sissetuleku.

Kuigi majanduslik tõhusus ja kasulikkus näib praeguses maailmas millegi poolt või vastu võitlemisel olevat ainus kaalukas argument, siis jääb kõnealusel juhul nii teiste, kuigi ennekõike iseenda veenmiseks pisut väheks. Teema kaldub aina enam eetika valdkonda, mis rahast, vähemalt pealtnäha, suurt ei pea.

Nõnda on ka härjavõitluse üle käivas debatis juba ammu kasutusel kultuuri, kunsti, traditsiooni, õiguste ja isegi valikuvabaduse mõiste, räägitakse väärtustest ning muidugi moraalist, mille puudumises või tahtlikus väänamises tegelike poliitiliste ja majanduslike eesmärkide varjamiseks süüdistatakse vastaspoole esindajaid.

Samas kui härjavõitluse vastaste argumendid on tänapäeval mõistetavad enamikule meist, siis mismoodi suudab keegi usutavalt põhjendada härja piinamist ja tapmist inimese meelelahutuse eesmärgil?

Ilustatud intellektuaalses kastmes selgituse eest on läbi aegade hea seisnud mitmed nimekad kirjanikud, kunstnikud, filosoofid. Ka Simone de Beauvoir kirjeldab mälestuste raamatus «La force des choses», sarnaselt teiste oma aja nimekate kirjanikega nagu Hemingway ja Bataille, Hispaania reiside ajal külastatud härjavõitlusi pikalt, suure entusiasmi ja imetlusega.

Huvitaval kombel nägi kuulus 20. sajandi feminist ja filosoof, kaasaegsesse mõtlemisklassikasse kuuluva murrangulise  teose «Teine sugupool» autor Beauvoir härjavõitlusareenil toimuvas ainult universaalse inimolemuse avaldumist, kusjuures corrida algtähendus ja suursugusus seisnevat selles, et intelligentne loom võidab teise, kes on küll tugevam, kuid kellel puudub mõistus.

Mängu tuuakse filosoofiast tuttavad dualismid, kus ratsionaalsus vastandub emotsioonile ja allutab selle, sama juhtub vaimu ja keha vahel, kultuuri ja loodusega. Võitlusareenil eemaldub matadoorist subjekt mõistuslikult hirmust, samal ajal kui kaastunde välja lülitanud pealtvaatajad naudivad etendust, kus piinamine, valu ja surm muudetakse mõistuse abil kergelt «õiglaseks võiduks alaväärsema olendi üle».

Sedasama argumenti kasutavad Hispaanias härjavõitluse eest seisjad verise vaatemängu ülistamiseks siiani. Nad väidavad, et mitte keegi ei lähe härjavõitlusareenile vaatama, kuidas loom piinleb. Nad minevat selleks, et saada unustamatute, kordumatute, enneolematute elamuste, naudingu osaliseks, mida pakub aastasadu kestnud rituaal.

Seega tähtis ei ole see, mis tegelikult aset leiab (härja tapmine), vaid see, mida corrida nende jaoks tähistab (inimmõistuse võitu looma toore jõu üle). Filosoofid Adorno ja Horkheimer rõhutasid oma töödes sageli, et mitteratsionaalsed elusolendid on omal nahal alati kogenud, mida tähendab «mõistus»: küll sõjas ja rahus, küll võitlusareeni liival, tapamajades ja laboratooriumides...

Traditsiooni kaitse tundub seda mõistetamatum, et härjavõitlusplatsil toimepandava vägivalla tagajärjed on varjamata, toorelt vaataja silme ees elusolendi päris piin, päris veri, päris surm teise elusolendi käe läbi, kuid see ei tekita massilisemat kirglikku protesti. Kuidas on võimalik, et keegi, kes pole psühhopaat, on niivõrd tundetu, hoolimatu teise elusolendi kannatuste, surma suhtes? Et ta suudab tapmisrituaali ümber tänu oma «mõistusele» tekitada kangelaslikkuse aura, nimetab selle kultuuriliseks traditsiooniks ja riik veel rahastab seda kõike?

Filosoof Karen Warreni sõnul etendab corrida (peale selle, et tegemist on väikese, üsna suletud grupi äriga) sümboolselt ja reaalselt rõhumise kontseptuaalset raamistikku, mida Warren ise nimetab domineerimisloogikaks ja mis esineb kõigis ebavõrdsust läbi bioloogiliste, nähtavate eritunnuste põhjendavates võimuteooriates nagu rassism, seksism, spetsiesism (liigikuuluvuse järgi diskrimineerimine), homofoobia jne.

Tegemist on loogikaga, mis näeb elusolendite erinevusi hierarhilistes üleolekut-alaväärsust tähistavates terminites, muudab teise ebainimlikuks, objektistab ta ning seeläbi naturaliseerib rõhutu suhtes kasutatava vägivalla, allasurumise, diskrimineerimise.

Kõik meie võimusuhted (inimene ja loom, valge ja teised nahavärvid, mehed ja naised, täiskasvanud ja lapsed) põhinevad domineerimisloogikal oma õiguste, eeliste, erandite ja seega ebaõiglustega, milles meid on kasvatatud, sotsialiseeritud, mis on meisse seeläbi nõnda lihtsalt põlistatud, et me isegi ei näe neid, rääkimata raskustest nende äratundmisel ja teadvustamisel.

Sellistes tingimustes võivad kõige hullemad, võikamad, julmemad nähtused, olukorrad ja teod näida meile lausa loomulikena, toimepandav vägivald tunduda talutav, kuigi see ei tohiks nii olla, kuigi see ei pea nii olema.

Ja samas ei saa me selle pimestatud teadvuse tõttu eeldada, et ebaõigluse ja vägivalla elimineerimiseks piisab ainult meie valgustamisest, endale konkreetse ebaõigluse teadvustamisest, sest tegemist on terve võimustruktuuriga, mille suhetel on ikka ja jälle seesama domineerimismuster, mille põhjal toimib meie elu, meie mõtlemine ja teod.

Kas meile tundub talutav, kui valgenahaline ostaks endale rahvast täis turuplatsilt mustanahalise orja, kelle seljal veritsevad värsked piitsahoobi jäljed? Kas meile tundub talutav, kui mees alandab, peksab ja vägistab oma naissoost elukaaslast? Miks peaks meile talutav tunduma sellisel juhul härjavõitluse «traditsioon»?