Erik Terk: seitse miljardit, oo kui jube?

Foto: Repro

Maakera saab hakkama nii seitsme kui üheksa miljardi inimese toitmisega, kirjutab Erik Terk Eesti Tuleviku-uuringute Instituudist. Küsimus on hoopis selles, kui valutult saab inimkond hakkama mitmete trendide ja vastuoludega, mis on elanike üldarvu dünaamikaga küll seotud, aga mille põhjused asuvad mujal.
 

Tundub, et inimestele on ühed arvud olulisemad kui teised. Nimelt ümmargused arvud. Näiteks miljon. Või miljard. Või seitse miljardit. Või mingid selgelt eristuvad piirid, näiteks pool millestki.

Kui palju Eesti inimesi mõtles näiteks linnastumise peale maailmas? Kui aga mõni aasta tagasi teatati, et nüüd elab  linnades juba üle poole maailma elanikest, siis hakati kõrvu kikitama. Tõesti või? Kuhu need maainimesed siis kadusid?

Nüüd on ajakirjanduses hakatud jälle tähtsustama ühe piiri ületamist, seda, et tõenäoliselt selle aasta oktoobris ületab/on ületanud maakera elanike arv seitsme miljardi piiri. Demograafiline temaatika ja seda laiemas areaalis kui Eesti või Euroopa on inimestele ühe piiriületuse trikiga automaatselt aktualiseeritud, see peaks ju olema hea. Samas tekitab see piirijutt minus ka vastuolulisi tundeid.

Mitte sellepärast, et kas just oktoobris, kes neid inimesi siis ikka nii täpselt on kokku lugenud, vaid natuke sügavamatel põhjustel: mis järeldusi lehelugeja sellest uudisest ikka teeb. Seitse miljardit – see on ju suur arv, eks? Ja muudkui kasvab.

Mitte küll olles demograaf, kuid olles püüdnud jälgida viimase 10–15 aasta demograafilisi prognoose ja nende muutumist, julgeksin väita, et põhi­uudis selles vallas on tegelikult hoopis see, et elanike arvu kasv maailmas aeglustub. Umbes 50 aasta pärast peaks kasv üldse lõppema.

Vaieldakse selle üle, kui palju võiks maailma elanike arv tulevikus tõusta üle üheksa miljardi inimese piiri. Tõusu üle kümne miljardi eriti tõenäoliseks ei peeta. Nii et kui lugeda maailma elanike arvu kasvu probleemiks, siis võib-olla on see meie probleem, võib-olla meie laste probleem. Mitte aga enam meie lastelaste probleem. Rahvastikuna me vananeme, esialgu Euroopas, varsti kogu maailmas.  

On alust arvata, et põhjust muretsemiseks ei anna mitte elanike hulk maakeral ega praegune seitse miljardit ega ka tuleviku üheksa, vaid mitmed trendid ja vastuolud, mis on elanike üldarvu dünaamikaga küll seotud, aga mille põhjused asuvad mujal. Olulisemad, ehkki mitte ainsad neist, võiksid olla järgmised.

Esiteks, küsimus kriisist teatud regioonide sotsiaalse ja majandusliku arengu mudelites. Järgmiste aastakümnete elanike juurdekasvu põhiosa ei tule mitte lihtsalt maakera vaesemast osast, vaid väga vaesest osast. Aastal 2050 elab nn Mustas Aafrikas, see tähendab lõuna pool Saharat umbes 1,4-1,5 miljardit inimest võrreldes ligi 620 miljoniga 2000. aastal ja Lõuna-Aasias umbes 2,3 miljardit võrreldes 1, 4 miljardiga 2000. aastal.

India viimase aja majanduskasv annab küll teatud lootust, kuid tervikuna võib väita, et seda, millise mudeli järgi need regioonid normaalselt arenema saaksid hakata (jätame praegu kõrvale diskussiooni normaalsuse mõõtmisest, võime öelda ka lihtsalt – et nälga ei jääks) ei oska praegu keegi täpselt öelda. Ka arenguabi mudelid töötavad nende piirkondade puhul väga halvasti. Siit tuleneb oht migratsioonisurveks.

Samas, tõsi, nimetatud piirkonna elanike saabumise võimalused näiteks Euroopasse on oluliselt kehvemad kui mõnevõrra jõukamate ladinaameeriklaste võimalused jõuda Põhja-Ameerikasse. Noorel elanikkonnal on tööpuuduse ja järsu vaesumise juures aga väga suur oht ka oma regioonis agressiivseks muutuda.

Teiseks, küsimus muutustes maakasutuses. Põhimõtteliselt ei ole maakeral probleemi seitsme või üheksa miljardi inimese toitmisega. See aga ei kehti igasuguse maakasutuse jaotuse juures. Põllumajanduslikus kasutuses olev osa maast kahaneb pidevalt. Laienevad linnad, üha rohkem maad läheb teede alla. Osa peal hakkame kasvatama energiavõsa.

Osa põllumajanduslikku maad degradeerub, siin on seos ka kliimamuutustega. Lisaks oleme huvitatud sellest, et säiliks enam maad looduslikus seisundis: vihmametsad, rahvuspargid jne.

Põllumajandustoodete hinnad tõusevad. Jääb loota põllumajanduse efektiivsuse tõstmisele, see võib aga viia traditsioonilise põllumajandusliku külaühiskonna kiire lõhkumise koos siit tuleneva tööpuuduse tõusuga. Kinnine ring?

Kolmandaks. Arengumaades toimub maruline linnastumine. Majandusarengu jaoks on see põhimõtteliselt vajalik protsess. Kuidas aga muuta tohutu suurusega slummid koos haiguste, kuritegevuse ja muu säärasega inimestele vähegi elamisväärseks keskkonnaks, ei tea keegi. ­Euroopa tegi tööstusrevolutsiooni järel küll midagi sarnast läbi, kuid tunduvalt väiksemates mastaapides.

Neljandaks. Probleeme pole mitte ainult maakera vaeseima miljardiga, vaid ka nende miljarditega, kes suudavad alustada oma riikides majanduskasvu. Näiteks Hiinaga. See majanduskasv neelab esialgu, osaliselt ka ebaefektiivsete tehnoloogiate tõttu, kolossaalses koguses energiat ja loodusressursse ning saastab looduskeskkonda.

Võib ju loota, et saades jõukamaks ja oma elukeskkonna suhtes nõudlikumaks, tõuseb nende riikide elanike keskkonnateadlikkus, mida keskkonnaökonoomikas nimetatakse U-kurviks. Aga millal see tekib? Arenenud maad avaldavad «uutele järelepürgijatele» survet, et nad oleksid ökoloogilisemad, aga nõudjate eetikat on tegelikult väga lihtne kahtluse alla panna. Ise raiskasite ja saastasite ju samamoodi, kui vaesemad olite, öeldakse. Praegugi paistab ju USAst kõike muud kui ökoloogiline ja säästlik majandus ja elulaad.

Probleemi muudab veelgi teravamaks globaliseerimisest tekkinud taust. Loodusressursse ei vajata ju enam mitte oma vajaduste rahuldamiseks, vaid eksporttootmiseks. Mingi aeg tagasi avastati, et vaatamata ametlikus statistikas kirjasolevale on suur osa Malaisia metsadest lihtsalt kadunud. Need kulusid ära Hiina mööblitootjatele, kes eksportisid lõpptoodangu USAsse.

Viiendaks. Maailmas on ajaloo jooksul tihti eksisteerinud korraga mitu tugevat tsivilisatsiooni. Tavaliselt on need asetsenud üksteisest ohutus kauguses. Vana-Rooma riik ja Hiina võisid küll omavahel vahetada mõningaid kaupu, näiteks siidiriiet Süüria klaasesemete vastu, kuid suuremat klaarimist neil omavahel puhtalt logistilistel põhjustel eriti tekkida ei saanud.

Juhtudel, kus tugevad tsivilisatsioonid kokku puutusid, kippus see lõppema traagiliselt. Näiteks Hispaania konkistadooride kokkupuude Lõuna-Ameerika tolleaegsete kõrgtsivilisatsioonidega.

Viimased mõnisada aastat on maailmas valitsenud eriolukord. Üks domineeriv tsivilisatsioon, esialgu Briti impeerium, seejärel USA, kehtestas maailmas oma mängureeglid. Nüüd paistab see eriolukord, unipolaarne maailm lähenevat lõpule.

Hiina tõus on muutnud ameeriklased juba kaunis närviliseks, austraallastest rääkimata. Sõda ei tikuta küll ennustama, aga pinge tekib selle ümber, kes ja millised reeglid rahvusvahelises majanduses ja rahvusvahelises suhtluses kehtestab.

Kuuendaks. Vananev, samas hellitatud ja pirtsakas Euroopa ei saa endaga enam korralikult hakkama. Ilma väljastpoolt tulnud tööjõuta ei suudeta enam tagada majanduse kasvu, endise tarbimise säilimist ja pensionikindlustust. Pealegi ei taha kohalikud tervet rida vajalikke vähe­prestiižseid töid teha.

Teisest küljest aga ei taluta rahvastikupildi kirjumaks muutumist, sellega seonduvaid kultuurilisi ja muid pingeid. Sama saatus on tabamas ka end üherahvuseliseks pidanud Jaapanit. Tehnokraadid näevad väljapääsu edasises mehhaniseerimises, ehkki teenindusfunktsioone on oluliselt keerulisem mehhaniseerida kui tootmist.

Demograafid ja sotsioloogid räägivad vajadusest kasutada rohkem vanemate vanusegruppide tööjõudu või muuta elulaadi, aga neid ei taheta eriti kuulata. Pealegi on üsna loogikavastane uskuda, et globaliseeruvas maailmas on võimalik immigratsiooni vältida. Kõik liigub – kaubad, ideed, moed, massikultuur –, inimene aga peaks järsku paigale jääma sinna, kus ta on sündinud. Miks?

Sellises olukorras on, vähemalt Euroopas, uuesti moodi minemas konservatiivsemad väärtused, tendents sulgumisele, suundumine tagasi oma juurte juurde. Põhjused on mõistetavad. Ent vähegi usutavat pilti sellest, kuidas vallandunud protsessid tagasi pöörata, konservatiivsed ideoloogid ei anna.

Võib ju tõkestada näiteks Türgi pääsu Euroopa Liitu («Appi, neid türklasi on ju nii palju meie rahuliku Euroopa elu jaoks!»), tulemus on aga tõenäoliselt kontraproduktiivne. Kogu maailmale võib laiendada Jaan Kaplinski väljendit, mida ta omal ajal kasutas vast­iseseisvunud Eesti kohta: oleme nagu põleval sillal, teed tagasi, ka Pätsu aega, ei ole.

Hea uudis on see, et globaliseerumine näib kõikidest oma vastuoludest hoolimata siiski vähendavat tuluerisusi ja arenguvahesid kogu maailmas. Ainuüksi majanduslik üleilmastumine eelkirjeldatud raskeid probleeme aga ei lahenda. Vähemalt mitte ilma suurte kataklüsmideta.

Järgneva põlvkonna või paari põlvkonna põhiülesanne on luua see, mida inglise keeles nimetatakse global governance’iks – tagada omavahel üha enam kokkupõimuva maailma valitsetus ilma maailmavalitsuseta valitsuse traditsioonilises mõttes. Leppida kokku reeglistik, kuidas maailmas uute kriitiliste protsesside tingimustes hakkama saada ja leida mehhanism, kuidas tagada reeglite täitmine.

Praegune, see tähendab praeguse funktsioneerimismehhanismiga ÜRO seda ülesannet kindlasti täita ei suuda. Katsed luua nn demokraatlike riikide (loe: lääneriikide) allianssi, kes võtaks maailmavalitsemise raske koorma enda peale, põrkuvad ilmselt ülejäänud riikide, sealhulgas tugevnevate riikide vastupanule ning pole seetõttu realiseeritavad.

Ülesanne on ülikeeruline, aga lohutagem end, et me saame sellega tegeleda maakera rahvastikukasvu kahanemise tingimustes. Rahvastikukasvu plahvatuse tingimustes oleks see oluliselt raskem.

Seitse või üheksa miljardit inimest ei ole jube. Jube oleks see, kui me ei suudaks kohandada oma elu ja suhteid siin maakeral ümber uue arenguperioodi vajaduste järgi.