Eesti inimeste usaldus meie õigussüsteemi vastu on kõrgem kui Euroopa Liidu riikides keskmiselt ja seejuures on usaldusnäitajad Eestis viimase 15 aastaga oluliselt tõusnud. Ses osas on meil olukord selgelt parem kõigist kunagistest Ida-Euroopa saatusekaaslastest ja ka paljudest Lääne-Euroopa riikidest.
Usaldusnäitajad osutavad, et ilmselt on Eestis õigussüsteemi (ja kohtute) arendamisel tehtud 25 aastaga palju asju õigesti, ning ütlevad, et mingit üldrahvalikku «tellimust» revolutsioonilisteks, põhimõttelisteks muutusteks meil ei ole. Muidugi ei ütle aga üldine kõrge usaldus, et üldse mitte midagi ei tohi ega ole tarvis muuta või parandada. Ja muidugi ei garanteeri need näitajad, et homme või aasta pärast ei või avalikuks tulla lood mingitest kuritarvitustest.
Eilses lehes ilmus usutlus äsja pensionile jäänud kohtuniku Leo Kunmaniga. Ta ei tükkinud ise lehte, ei vilepuhujaks ega isiklikku solvumist välja elama. Intervjuu toimus Postimehe reporteri algatusel, kes leidis kohtunik Kunmani pensionile minekust kuuldes, et oleks väga huvitav teada saada sellise inimese kogemustest ja mõtetest, kes on olnud nii pikaaegne kohtunik kui ka ise kohtualune.
Ajakirjanduse seisukohalt on valik üpris ühene. Niisugused kahtlused ja etteheited, nagu on Kunmani intervjuus, tuleb avalikkuse ette tuua.
Pikka intervjuud kokku võttes: Leo Kunman esitas versiooni, et prokuratuur algatas tema ja ta lähisugulaste vastu kriminaalasju kättemaksuks selle eest, et ta nendega koostööd ei tee. Laiem etteheide on, et õigusemõistmine on prokuratuuri poole kaldu ja «prokuratuuri üle puudub igasugune järelevalve ja kohtuga pole ka asjad korras».
Reaktsioonid, mõistagi, jagunevad kahte lehte. EKRE toetajate jaoks kõlas Kunmani jutt kommentaaride järgi otsustades loomulikult toetusena nende arusaamisele. Kunmani äsjastelt kolleegidelt, kohtunikelt, oleme aga päeva jooksul kuulnud, et tegemist on väga alatu sopaloopimisega, lausa paranoiliste vandenõuteooriatega.
Ajakirjanduse seisukohalt on valik üpris ühene. Niisugused etteheited, nagu on Kunmani intervjuus, tuleb avalikkuse ette tuua. Institutsioonid, kellele on kinnas heidetud, peavad andma etteheidete kohta adekvaatseid, tõsiasjadele tuginevaid ja asjalikke selgitusi.
Usaldusnäitajad, nagu öeldud, on kõrged, ent usalduse hoidmine on igapäevane töö. Kohtuniku survestamiseks kriminaalasjade algatamine võib tunduda tänapäeva Eesti oludes väga ebatõenäoline. Ent kas see on põhimõtteliselt võimatu, täiesti välistatud, ulmeline stsenaarium? On vana ütlus, et ohtude eest on kõige paremini kaitstud see, kes on valvel ka siis, kui näib, et ohtu ei ole. Seepärast: veendagu meid, et meil on usaldamiseks põhjust ka edaspidi.