Kellakeerajad riigid.

FOTO: Pm

Üleminek suveajale tähendab tunni vähem uneaega, aga normaalne inimene seda eriti ei märkagi, sest üleminek on vastu pühapäeva. Iseasi on vahetustega töötajad, kellel nädalapäev tähtsust ei oma. Lisaks tülikale kellade kruttimisele nõuab ka bioloogiline kell mõnda aega kohanemist, eriti lastel ja kariloomadel.

Nüüd asja helgem pool. Kellade kruttimine juba päevatoimetustes ununenud, imestad õhtul – täna väljas nii kaua valge! Jah, ongi tõsi, oleme päevale tunni valgust juurde saanud. See on juba niivõrd kaalukas argument, miks kella keerasime. See, et hommikul on nüüd pimedam, ei oma mingit tähtsust: koolides, ametiasutustes, tootmishoonetes, kauplustes nagunii päevad läbi tuled põlevad vastavalt vajadusele. Mõne nädala pärast on ka hommikuti sama valge kui ennegi. Nii et jutt energia kokkuhoiust ei päde.

Üleminek talveajale ehk vööndiajale annab ühe tunni rohkem uneaega, aga normaalne inimene seda eriti ei märkagi, sest üleminek on vastu pühapäeva. Kellade kogu arsenali kruttimine on täpselt sama tülikas, ainult vastassuunas. Lehmad, kellel väga hea ajataju, ajavad ennast harjunud ajal üles, udarad piimast valulikult pungil, aga peavad veel tund aega kannatama, sest lüpsjad miskipärast viibivad.

Nüüd selle halva asja veel tumedam pool. Kellakruttimine on juba päeva kulgedes unustatud, kuid midagi on teisiti. Õhtul läheb järsku nii vara pimedaks, uni kipub juba peale tulema. Toas tuleb juba tuli põlema panna. Siiski vaatad oma harjumuspärased, ka hilisemad telesaated ära ja asutad magama. Hommikul on uni varem läinud, tõused enne äratuskella. On veidi varem valge, aga ikkagi hämar. Enamikus avalikes kohtades – koolides, ametiasutustes, tootmishoonetes, kauplustes – põlevad tuled päev läbi. Igast õhtust on ära lõigatud terve tund valgemat aega, mis oleks väga oluline just sügisel ja talvel!

Eriti tähtis on valge õhtu maainimesele: sügisesed aiatööd, väljas toimetamine käib hämaruse saabumiseni. Või näiteks seenelkäik pärast tööd. Mets ei ole ju igaühel kodumaja taga, see ettevõtmine nõuab mõningast ajavaru, tuleb enamasti autoga kohale sõita, siis otsida ja ringi vaadata, ja metsas läheb eriti järsku ja vara pimedaks! Lapsed lähevad kooli pimedas ja jõuavad tagasi ka pimedas. Kas ei võiks siis neilgi olla võimalus pärast kooli valge varul kelgutama-suusatama minna?

Isegi suvel, juulis, on suveaja järgi kõik paigas: alles kell 23 läheb hämaraks, hommikul kell 4 juba valgeks (mõttetu oleks vööndiajal, et kell 22 läheks pimedaks ja hommikul kell 3 valgeks, ikka õhtune valgus on vajalikum, suvel toimetatakse kaua väljas). On lõpmata palju tegevusi, mida inimesed teevad just õhtuti, ja selge see, et välitoimetustele paneb piiri pimedus! Ka liikluse seisukohast oleks pikem valge õhtu parem.

Meie suveaeg on tegelikult Moskva aeg, milles ka vanasti sai elatud. Siis tundus kõik normaalne olevat, nii nagu praegugi, augustis. See justkui missioonitundest kasutuselevõetud ja kummardatud vööndiaeg teeb kõik meie õhtud nii kevadel, suvel, sügisel kui ka talvel (juhul, kui minnakse oktoobri lõpus tagasi ja jäädaksegi vööndiajale) tund aega lühemaks ehk pimedamaks. Kas me siis seda tahamegi? Kas tõesti on pelgalt põhjuseks trots Moskva aja vastu? Nimetatagu seda, kuidas iganes, aga mis saab olla selle vastu, kui väljas on iga päev tund aega kauem valge? Kinkigem siis meie rahvale 365 tundi õhtuvalgust igal aastal! Raske on igal aastal üleminek suveajale, aga kerge ja mõistlik oleks nüüd sellele jäädagi. Kui tõesti veel 2018. aastal ei saa talve- ehk vööndiajale minemata jätta (kalendrid, mõned piiriülesed  ajagraafikud on juba koostatud – kalendrites on päikese tõusude ja loojangute, kuu faaside,  talve alguse  jms. kellaajad juba talveaja järgi trükitud, aga kas see kaalub üles meie valgemad õhtud?, olgu paar kuud veidi sellist tähtsusetut pseudosegadust, aga järgmisel aastal oleks kõik juba paigas), siis peab seekord veel pimedate sügis- ja talveõhtutega leppima, aga järgmisel aastal kindlasti minna suveajale, ja seda juba lõplikult!

Selline jutt, et kes tahab, tõusku varem, ei päde kuidagi. Mitte keegi, ka maainimesed, ei hakka ju enne põhitööle minekut koduseid toimetusi tegema, ikka toimetatakse õhtuti peale töölt tulemist, peale väikest lõõgastust. Olgem ausad – kogu meie elu käib siiski kella järgi!

Loodetavasti meie riigiisadel on seda arusaamist, et kui kellakeeramine lõpetatakse (selles ei ole kahtlustki, 100% kindel, et see täiesti mõttetu jant, mis kaks korda aastas tüli ja stressi tekitab, on ammu oma aja ära elanud, õigemini – seda poleks kunagi elustada vaja olnudki!) ja kui antakse võimalus valida, kummale ajale jääda, siis kindlasti valime valgemad õhtud!

Ando Lember,

Kuressaare