Juhtkiri: türanni surm

Foto: Urmas Nemvalts

Vastupidiselt kartustele ei saanud Liibüast lääne jaoks vinduvat missiooni

Muammar Gaddafi oli Liibüas võimul 1969. aastast alates. Eile tabati ta oma rahva eest pagevana sünnilinnas Surtis, ta sai haavata ja suri – sic transit gloria mundi.

Araabia kevadtuultes puhkenud rahvaülestõus on võitnud ning loodetavasti lõpeb kodusõda Liibüas üsna pea, ent päris kindel viimases veel olla ei saa, sest üleval on hulk riskitegureid.

Väidetavalt kogub üks Gaddafi poegadest vägesid, et jätkata vastupanu uuele võimule. Veelgi tõsisemad riskid lähtuvad kodusõjajärgsetest oludest. Ühelt poolt on riigis nappus tavaliseks eluks tarvilikest ressurssidest, teisalt on kõigil käes relvad – relvastatud rühmitusi, kes üleminekuvalitsusele ei allu, on liikvel palju. Loomulikult on selline kokteil riskantne ning mõistagi on üleminekuvalitsuse edasised sammud kriitilise tähtsusega, et poliitilisele kevadele järgneks tõepoolest viljakas suvi.

Läänlaste seisukohalt võime rõõmustada, et konfliktikoldes on jõutud ühe vaheetapi lõpuni suhteliselt ruttu ning vastupidiselt kartustele ei saanud Liibüast lääne jaoks ebaõnnestunud ja vinduvat missiooni, mis nõuaks üha järgmiste ja järgmiste ebameeldivate sammude astumist.

Täna võime kindlalt öelda, et ÜRO Julgeolekunõukogu 17. märtsil 2011 vastu võetud resolutsiooni nr 1973 eesmärgid on saavutatud. Meenutuseks märkigem, et eesmärk oli tsiviilelanike ja tsiviilelanikega asustatud piirkondade kaitse, mille tarbeks kehtestati lennukeelutsoon.

Enne seda oli Muammar Gaddafi ähvardanud ülestõusnud halastuse ja kaastundeta tappa. Selle aasta märtsis polnud see kaugeltki tühi ähvardus, sest Gaddafi väed olid jõudnud ülestõusnute pealinna Banghazi lähedale ja linna vallutamine oli täiesti realistlik. Loomulikult on lääneriikide seisukohalt igati hea ka asjaolu, et maavägede sisseviimist Liibüasse tarvis ei läinud.

Liibüa üleminekuvalitsus soovib korraldada üldvalimised hiljemalt kaheksa kuu jooksul – järgmise aasta juuniks peaks need toimunud olema. Araabia kevad ja inimeste meelsus sisendavad lootusrikkust ka kõrvalseisjatesse, ent karideta Liibüa tee kindlasti olema ei saa.

Gaddafi ehitas nelja kümnendiga kummalise režiimi, kus paljut tüüpiliselt riigile omast lihtsalt polnud. Tulevastel valitutel ei seisa ees mitte üksnes kibekiire demokraatia õppimine ja harjutamine, vaid ka elementaarse haldusstruktuuri ehitamine sisuliselt nullist alates. Loodetavasti läheb see Liibüa rahval edukalt.

Kui Liibüa uued võimud kasutavad naftatulusid nii mõistlikult kui ka õiglaselt, on neil hoolimata Gaddafi-järgse ühiskonna eripäradest edupotentsiaali rohkem kui teistel Põhja-Aafrika saatusekaaslastel.